Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kurjus väidab end tegevat head

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut paneb oma romaani «Tšempionide eine» ühe peategelase Dwayne Hooveri ajju möllama halvad kemikaalid ja juhib ta lugema Kilgore Trouti ulmeromaane. Trout on kirjanik, kelle romaanid räägivad teistest planeetidest, robotitest, tehisinimestest ja maailmast, mis on hävimas.

Niinimetatud halvad kemikaalid ei peitu mitte ainult romaani peategelase ajus, vaid nende olemasolu on autor täheldanud ka ühe riigi rahval, kes «ehitasid koguni vabrikuid, kus ei tehtud muud, kui tapeti miljoneid inimesi». Vonneguti sõnul võivad inimese ajus tema tegevust juhtivad protsessid viia hullumeelsuseni, hävitada maailma, luua inimese piduriteta olevuseks.

Ajuti tundub mulle, et Eesti riigiski on inimesi, kelle ajutegevust juhivad «halvad kemikaalid» ja kes ammutavad tegutsemisjuhiseid omaenda kirja pandud «tarkuseraamatuist». Hakkavad end pidama kõikvõimsaiks vaba tahtega inimesteks ja kõiki teisi vaid masinateks: armastavaiks, vihkavaiks, ahneiks, argadeks.

Kurjust ja pahatahtlikkust on inim- ja töösuhetes; riigiametnikes, kes pandud vastutama riigi ja selle kodanike hea käekäigu eest; ajakirjanikeski, kes valimatult teemakäsitlusega inimestele haiget teevad. Hea, kui ei hävita nende loomust ja töötahet.

Lugesin hiljuti Äripäevast intervjuud Merko suuromanik Toomas Annusega, kes heidab ajakirjandusele ette ühepoolset mudaloopimist, kuni inimene on põlvili. Ta toob näiteks Indrek Neivelti, kes pärast Äripäeva ja Inno Tähismaa artikleid lahkus Hansapangast ja teeb Venemaal ühe panga juures kaks päeva nädalas konsultandi tööd, muidu istub kodus. Annus leiab, et leht tampis asjatult ühe erakordse mehe pikali.

Vastuolud meediaga on Annust ennastki sundinud mitmeks aastaks vaikima. Ta ütleb: «Aga ma olen siiani seda meelt, et te ajakirjanikena teete inimestele ikka jubedalt haiget. Uskuge mind. Teie võim on meeletu.»

Ajakirjanduse võim on meeletu: meeltega mõõtmatu ja ilma meeleta ehk ilma kriitikameeleta. Ajakirjandus võib teha haiget tagasivõtmatusega, mis ei ole mitte karistamatus, vaid haiget teinuna ei püüagi vabanda ega enne haiget tegemist peatuda ja mõelda, kas haiget tasub teha.

Ajakirjanduse võimu üle mõtlesin ajakirjanikuna taas sel nädalavahetusel, kui meedia asus võimsalt kritiseerima presidendi abikaasa Evelin Ilvese riietust kuningapaari külaskäigu ajal. Mul oli siiralt kahju ja valus noorest presidendiprouast. Minu meelest oli see mittevajalik kriitika, mis kuidagi ei aita kaasa riigi heaolule.

Sama halastamatult ja pieteeditundeta käitus ajakirjandus president Arnold Rüütli lastelaste juhtumi kajastamisel, tuues avalikkuse ette haige tütre.

Õudsed uudised müüvad – ütlevad müügistrateegia juhid. Neil võib õiguski olla. Lehes kajastatud lood tunduvad näiliselt head ja vajalikud, sest lehte ju loetakse. Rääkisin kurjusest, ka kurjusest meedias õpetaja Heino Nurgaga Baltimores. Kui ta veel Baltimore kohalikku lehte tellis, leidis ta end lugevat lehest kõigepealt mõrvauudiseid. Eks ole seegi kõnekas fakt sellest, et inimene on juba meedia poolt rikutud! 

Ühes Ameerika leeriõpikus seletatakse kurja esinemist kolmel viisil:

kuri esineb alati võimupositsioonil ja ilmneb seal, kust seda kõige vähem oodata oskad;

kuri kardab valgust, ei luba oma tegudest rääkida ja käsib pidada saladust;

kuri väidab end tegevat head.

Kuri soovib hea tegemise varjus olla tõe kuulutamise viimseks kriteeriumiks. Mis on aga tõde ja mis tõsiasi? Tõde on enamat kui faktid. Tõde tuleb meie ellu suhtest Jumalaga, sest Jeesus ütleb: mina olen tee ja tõde ja elu ja ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Kui me suudaksime kurja tegemise asemel lähtuda pühakirja sõnadest «mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele», oleks rohkem armastust ja vähem ärapanemist.

Image
Sirje Semm
,

peatoimetaja