Kunstniku tahtel on sündinud roosipalgeline Kristus

21.12.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Novembri teises pooles oli Tallinnas
Vabaduse väljakul G-galeriis avatud hiljuti esimest suurt juubelit tähistanud
kunstnik Maara Vindi näitus «Tänulikkus Jumala armu eest». Lisaks on Maara Vint
kirjutanud ja illustreerinud mitu lasteraamatut. Kristlased tunnevad teda aga
kindlasti Kaarli koguduse ajakirja Sulane kaanepildi illustraatorina.


Vint abikaasa Villu
Kase ja koer Gloryga.

Võtame ette Maara Vindiga juttu ajada tema
kodus Mustamäel. See on kui ekslev jalutuskäik muinasjutu ja tõelisuse piiril
üle mägede ja merede, ilma alguse ja lõputa, püüe pisutki tabada ainulaadse
inimese ja kunstniku loomust. Teejuhiks on mul autori 1999. aastal ilmunud
raamat «Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint» (SH ja VH), mis avaneb mulle
õigupoolest alles tagantjärele.

Paberi ja tuši kütkes

Kui ma kuidagi iseloomustaksin Maara Vinti,
siis võrdleksin teda heas mõttes ämblikuga: ta on kui iseenda kootud võrku
kinni jäänud ja toimetab seal agarasti edasi, ilmselt sellest kunagi lahti saamata.

Maara sõnul andnud vend Tõnis talle
9aastaselt sule ja tuši ning ta hakkas joonistama. Pealegi ei näinud ema hea
meelega, et lapsed – pojad Tõnis ja Toomas ning tütar Maara – naabrilastega
ajal niisama voolata lasevad. Kodus oli palju raamatuid, mida lugeda, ikka
soositi harivat tegevust.

Kodune suur lilleaed rikkaliku sortimendiga
lausa kutsus end vaatama, joonistama, uurima. Maara Vindi sõnul oli ema arvates
igal lillel oma hing, ema rääkis nendega, vahel suudles õrnu taimi. See oli kui
omaette maailm, teine elu.

13aastaselt oli Maaral välja kujunenud juba
oma käekiri ja 16aastaselt 10. klassi õpilasena esitas Maara vend Tõnise
õhutusel oma tušijoonistuse kunstinäitusele. See oli tema esimene avalik
esinemine ja seda teed on ta tänini käima jäänud. Temast sai kunstnik.

Maara Vint ütleb omaenda kogemuse najal
Valge Hüatsindi suu läbi: «Ma ei tea, kas teist saab kunstnik, sest inimese
saatus on etteaimamatu. Kindlasti on väga tähtis, et ise tahaksite. Kunstniku
looming võib sündida rõõmust ja armastusest, aga see võib sündida ka valust ja
kannatusest. Te peate pühenduma nähtamatule, et muuta see nähtavaks. See on oma
südame ohverdamine armastuse nimel.» (VH ja SH, lk 52.)

Lillede kütkes

Nõmme lapsepõlve koduaed, täis lummavaid
õisi, nende värve ja lõhnu on Maarasse jätnud kustumatu elamuse. Eriti punased
moonid, mis lühikesel suveajal oma uhkete kübaratega moodustasid väikese allee
väravast koduukseni. Hiljem andis Vääna-Jõesuu aed lillelembusele lisa.

Praegu tunnistab Maara Vint kahetsusega, et
tunneb lilli liiga vähe – imetlusele ei lisandunud õigel ajal oskust nende eest
õigesti hoolitseda. Vanaema ja ema, kes seda tarkust valdasid, enam ei ole, ja
kahetsusega nendib ta lisaks, et ka aega on hoolitsuseks liiga vähe. Nii olla
tema Vääna-Jõesuu aed omandanud pisut metsikuvõitu ilme.

Kui varem joonistas Maara lilli, lilli ja
veelkord lilli: roose, hüatsinte, maikellukesi, moone ja mida kõike veel
paberile, raamatutesse, grammofoniplaadi ümbristele, siis sedasama
kujuteldamatut lilleaeda joonistab ta tänagi.

«Kunstnik peab mõistma päikese ja kuu teed
taevas, taevatähtede liikumist. Peab mõistma Looja seatud korda maailmas. Kuid
tal on lubatud ka meelevaldselt kujutada loodut, allutada kujutatavat oma
vabale tahtele.» (VH ja SH, lk 53.)

Issanda kütkes

Viimastel aastatel on Maara joonistustesse
lillede ja idamaises rõivastuses haldajate kõrvale ilmunud kristlik sümboolika,
piiblitegelased ja Kõigekõrgem ise. «Seejärel ilmus pilt Kristusest pidamas
mäejutlust kõrgel mäel, ümbritsetud tuhandetest roosidest. Kristuse pale oli
enam roosi kui inimese sarnane. Teisel pool altarit nägin pilti Pühast
Õhtusöömaajast, Jeesus jagamas oma püha ihu ja püha verd. Tema pea kohal õhus
pungast pakatav veripunane roosiõis. /—/

Siis ma tundsin teravalt, et me ei ole
need, kes välja paistame, et meie tegelik olemus on saladus, millest on teadlik
vaid Looja.» (VH ja SH,  lk 107.)

Oma teest Jumala juurde räägib naine
järgmist: «Hoolsad kirikuskäijad me polnud, emal ja vanaemal oli suure aia
tõttu ja isal majandusteaduste professorina palju tööd. Aga vaatasime sageli
Piiblist Dore gravüüre. Vanaema õde oli väga usklik, adventist, tal oli väga
palju usuraamatuid. Ta oli korporatöör, käis vanu ja haigeid abistamas.»

Maara räägib, et nende kodus olid usupühad
suures aus ega mõistetud neid, kes ei pidanud jõule ja häbenesid neid. Nende
pere lapsed puudusid koolist jõulude ajal, vanemad tõid vabanduseks kodused
põhjused. Kui ta usupühade ajal koolis valge pluusiga käis, siis Nõmme koolis
ei tehtud sellest numbrit.

Nüüd hindab Maara Vint end tagantjärele
hoolimatuks: «Võtsin Jumala olemasolu loomulikuna, ei süvenenud mõtlema ega
saanud armulauast aru, ka polnud meie peres kombeks armulaual käia. Ei olnud
patu tunnetust, alles nüüd saan aru, et olin ja olen halb inimene – patu
tunnetus on alles nüüd tulnud.»

Lohutuseks ütleb ta, et inimene eksib
rumalusest ja kogemata ega tee tahtlikult kurja. «Kui nüüd eksin, hakkab
südametunnistus piinama, püüan kõike, mida olen elus valesti teinud, uuesti
teha ja paremini.» Seejuures aitab teda Piibel, mida ta sageli loeb.

Maara Vint on Jumalale tänulik: Pereraadio
vahendusel tutvus ta oma praeguse abikaasa Villu Kasega, kes on Rakveres olnud
poolteist aastat nelipühikoguduse pastori kt, aga nüüd tegeleb tõlkimisega.
Tema tõlgitud on Moosese viisikraamatu seletuste kaksikraamat. Nad laulatati
2003. a jõulude ajal Kaarli kirikus. Lapsi neil peres kahjuks ei ole, Maara
esimene abikaasa, kellest ta küll lahutatud oli, on surnud.

2003. aastal maalis Maara Vint õlivärvidega
sinisevärvilise maali «Ilmutusmägi».

Haldajate ja idamaade kütkes

Haldjaid leiab mitmel Maara Vindi tööl.
Autor ise ütleb, et haldjad on küll paganlik nähtus, aga lummavad teda. Teda
köidab Tolkieni «Sõrmuste isand» oma võimsa fantaasiaga, omaette elu ja
keelega.

Maara Vint ühendab haldjad, muinasjutulised
tegelased, rõivastab nad idamaise turbaniga, jättes vaatajale võimaluse välja
mõelda oma lugu kujutletust. Selgituseks ütleb ta, et tegu on lihtsalt idamaade
riietusega, sest idamaad on teda alati huvitanud. «See on süntees isiklikest
asjadest.»

Esimene turbaniga tegelane ilmus kunstniku
loomingusse neli aastat tagasi Aladinist mõjutatuna. Muinasjutte loeb ta
sageli, need saavad peas elavaks ja neist moodustuvad uued muinasjutud, mille
tegelasteks on erinevad lilled. «Lillede kultus on suur, nende õitseaeg on nii
üürike, kuigi lilledel on kindlasti teine taju aja suhtes. Me ei näe näiteks
hüatsintide avanemist, kuigi üks õis tuleb teise järel.»

Idamaade muinasjuttudes on palju
lill-tegelasi. Ja kui otsida seoseid Maara Vindi kunstnikustiilile, leiame seda
taas idamaadest, kus pilte kujutatakse sageli ühetasandilisena. Samasugune
ühetasandilisus valitseb ka Maara Vindi töödes. Vahel olevat talle ette
heidetud, et ta joonistab nagu laps, ent see ongi koos kujutatavaga tema
«nägu», mis teeb ta teiste kunstnike seast ilmeksimatult äratuntavaks.

«Tõsiusklikule inimesele on ilmselt
arusaamatu selline lillede kummardamine, ma ei oska neid asju kokku viia,
Jumala maailm on nii mitmekesine, asjade vahel tekib palju tundmatuid seoseid,»
ütleb kunstnik.

Tarkuse kütkes

Võib suisa imestama panna, kui olulist ja
mitmekülgset osa on lilled Maara Vindi elus mänginud. Kui kunstiinstituudi
uksed noore, äsja keskkooli lõpetanud Maara Vindi ees suletuks jäid, ei
loobunud ta siiski õppimast. Tagantjärele ütleb ta küll, et valitud sai
rumalasti: eksameid tegi ta moe- ja tekstiilikunsti erialale.

Õppima läks ta alma materisse inglise filoloogia kaugõppe
osakonda. Õppeaeg venis erinevatel põhjustel pikaks ja jäi lõpuks diplomitöö
taha pidama – diplom jäigi saamata. Aga ülikooliski olid lemmikteemaks lilled
ja nende esinemine O. Wilde loomingus. Diplomitöö lilledest inglise luules jäi
pooleli.

Oscar Wilde’i peab Maara oma
lemmikkirjanikuks. «Õnnelik prints» oma sügavusega olevat lausa nutmaajav.
«Tema muinasjutud on sügavast usust, kõigi viletsate ja õnnetute mõistmisest,
kantud nii suurest headusest, et ma ei suuda temast uskuda midagi hirmsat.»

«Tavaliselt öeldakse, et õppimine teeb
targaks. Kogu elu me õpime igast oma mõttest ja teost. Maine tarkus valitseb selles maailmas ja
selle abil võib saata korda nii häid kui kurje tegusid. Jumalik tarkus on meie
südamesse istutatud nagu taim, sünnihetkel see tärkab ja kogu elu see kasvab,
valmistades meile suurimat rõõmu oma õidepuhkemisega.» (SH ja VH, lk 82.)

Praegu ütleb Maara kahetsedes, et oli halb
õpilane, läks loengute asemel hoopis raamatupoodi või botaanikaaeda lilli
vaatama. Ülikoolis meeldis väga, seal oli oma vaimsus, see oli uudne ja
teistmoodi kui Tallinnas. Peahoone oli täiesti eriline: kui väljas tuiskas
vaiksel talveõhtul lund
ja tühjades koridorides kõik kõmas.

Mägede kütkes

Üks, mille puhul Maara Vindist kuidagi
rääkimata ei saa jätta, on mäed, lähtekohaks ikka ida maalikunst ja mõjutajaks
vend Tõnis. Ta igatses lapsena mägesid näha, oli näinud aga ainult Väikest
Munamäge.

Vääna-Jõesuu Türisalu pank on tema esimesi
lapsepõlvemälestusi. See paistis lapsesilmadele niisuguse nurga alt, et pani
kujutlema: see on Egiptus, kuhu kured lendavad. Seda panka on ta joonistanud
tušiga, akvarelliga, pastelliga. Keskkooli lõpus sõitis spetsiaalselt Krimmi
mägesid vaatama, pärast Kaukaasiasse, kuhu võttis ka ema kaasa.

1989. a sai ta koos kunstnikegrupiga kuuks
ajaks Mongooliasse Gobi kõrbesse, kus tegid visandeid. Sügava mulje jätsid
budistlikud kloostrid ja sealne kunst. Reis süvendas huvi budismi vastu ja tõi
tema loomingusse mõjutusi.

Ta ütleb, et kristlastel on vahel raske
mõista teisi usuneid ja et maailmas on palju ususallimatust, aga tema suhtub
teistesse uskudesse küll mõistvalt. «Sageli paljud ei teagi Jumalast, aga usun,
et neis on peidus igatsus Jumala järele. Need asjad on üle inimmõistuse.
Inimene ise ju ei kutsu Jumalat, Jumal kutsub. Taevatähedki käivad üle
inimmõistuse. Kõike valitseb muidugi Jumal.»

Veel on ta käinud Šveitsis, kus üle Genfi
järve paistavad Alpid, eespool Salieri ja selle taga Mont
Blanc. Ta meenutab, et algul seal viibides olid mäed udus, siis
aga pilved hajusid ja mäed avanesid täie hiilgusega. Sel aastal valmis õlimaal
«Kevad Alpides», mis on osaliselt kujutluse vili – värvilised krookused Euroopa
kõrgeimal mäel. Aga Maara ütleb, et tal ei ole peent värvitunnetust, seepärast
teeb värvilisi töid harva.

Maara Vindi tööd on olnud 2003. a näitusel
Iirimaal Dublinis ja 2001. a Viive Noore soovitusel Jaapanis. Jaapan ise on
võimalike reiside nimekirjast maha võetud – seal on maavärinad. Kord olnud
kunstnik maavärina ajal Bulgaarias ja seda loodusõnnetust ei taha ta enam
uuesti läbi elada. Huvi Jaapanis käia oleks suur küll, aga sinna läheks ainult
koos abikaasaga.

Belgia on esimene kuningriik, kus Maara
Vint on käinud. Ülikooli ajal võlus teda Inglismaa, ta astus isegi
kuningriiklaste parteisse ja unistas, et Eesti oleks kuningriik oma kuningaga.

Unistuste kütkes

Maara räägib heal meelel Jumalast, ka loeb
ta palju kristlikku kirjandust, aga ütleb, et õigesti palvetada ei oska: «Kipun
lobisema. Jumal ei ole jõuluvana, kelle poole inimene pidevalt oma soovidega
pöördub, eestpalveid peab muidugi tegema.»

Ta ütleb, et räägib asju, mida ei peaks
rääkima, ja kurvastab, et ei suuda oma mõtteid valitseda. «Tõeline kristlane
suudab end peaaegu valitseda, soovin, et inimesed oleksid täiuslikud, tõelised
jumalalapsed.» Sellest mõttest kantuna peaks varsti ilmuma Maara Vindi uus
raamat «Vaeslaste roosikrants», mille algseks pealkirjaks oli mõeldud «Valguse
lapsed».

Veel soovib ta, et inimeste vahel vahet ei
tehtaks. Maara ütleb, et nägi juba 1986. a ette, et Eesti saab vabaks. Aga nüüd
on kõige kurvemaid punkte Eestis, et inimeste vahel tehakse vahet, et osa
inimesi ja lapsi on tänaval.

Ka kirik on jõudumööda puudustkannatajaid
aidanud, aga abi võiks suurem olla. «Peaksin ise kerjuseid rohkem aitama, aga
vahel kardan neid. Õige kristlane ei kardaks.» Kuigi lapsepõlvest Jumalat
uskunud, lasi ta ennast kadunud vanaema soovil 34–35aastasena Tallinna Kaarli
kirikus ristida.

Nüüd soovib ta kõigile õnnistust, et
võimalikult palju inimesi saaks päästetud, et jõuludega tuleks rahu nende
südamesse,  et inimesed usule tuleksid.
Ja abikaasa Villu Kask lisab omagi soovi, et noored ise huvituksid kristlikust
maailmavaatest, et usuõpetust tundmata ei saa end pidada kultuurseks inimeseks.
Kui noored sunniviisil õppima sundida, ei hakka nad seda armastama. 

«Ära muretse, kõik läheb korda, eneselegi
teadmata saadad sa maailmas korda veel palju kiiduväärset. Sind
ootab ees palju õnnelikke aastaid.» (SH ja VH, lk 68.)

Maara Vint

Sündinud 31. oktoobril 1955

1973 lõpetanud Tallinna 10. keskkooli

1974–1993 õppinud Tartu ülikoolis inglise filoloogiat

1973–75 töötanud Riiklikus Ajaloomuuseumis

1975–78 Tallinna Linnaarhiivis

Alates 1979 vabakutseline kunstnik

Alates 1989 Eesti Kunstnike Liidu liige

Kirjutanud ja joonistanud lasteraamatud

Kiri, 1992

Võlulehvik, 1994

Rooside uni, 1999

Üllas roos, 2002

Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint, 2003

Isikunäitused

Esinenud personaalnäitusega aastatel 1983,
1992, 1996, 1997, 2001, 2002 «Mägede hingus» ja 2005 «Tänulikkus Jumala armu
eest». Osales kristlike kunstnike näitusel kirikupäeval ja vaimulikul
laulupäeval «Tarkuse allikal».

Rita Pokk

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)