Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kunst saab olla vahendiks Jumala tunnetamise teel

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Kunstnik Jüri Arraku altaririst Kolga-Jaani kabelis, pildil kunstnik koos õpetaja Ants Toomingaga pühitsemise päeval 19. juunil. Foto: Elmo Riig, Sakala

Räägin lühidalt loomingust ja loovusest, ning arvestades, et viibime praegu Viljandi Jaani kirikus, alustan tõdemusega, et Jumala Looming kirjutatakse suure ja inimese poolt loodu väikese algustähega. Seda ei tohi me kunagi unustada, kui jutt on loomingust.
Võidakse küsida: milleks see? Aga selleks, et inimeste loodu ja inimestevahelised lepingud ning seadused võivad tihti muutuda ja osutuda vasturääkivaks ja dekoratiivseks.
Me teame, et Jumala lepingut Aabrahamiga sümboliseeris vikerkaar ja vahel teevad naljamehed sellest naerunumbri, aga kui tõsisemalt mõelda, siis selline ateism on mõistuse töö tulemus, on inimese poolik seisund, kunstlikult loodud tarastatud ala, mille sees inimene tegutseb.
Puhta mõistuse poolt konstrueeritud looming paistab silma selle poolest, et temast ei õhku vaimsust, seda jumalikku sädet, mis inimloomingus peaks olema ja mida me ülistame sõnadega «hingestatud», «geniaalne», «kordumatu» jne. Tegelikult on see jumaliku energia poolt vaimustatud hinge looming, on Jumala Loomingu osa, südame looming, kui poeetiliseks minna.

Me oleme agarad kordama Jakob Hurda ütlust, et saagem suureks vaimult, mis siis, et oleme väiksed arvult. Siit kerkib küsimus: mida kaasajal üldse vaimuks peetakse? Jakob Hurdale kui teoloogile oli see kahtlemata kristlik vaimsus. Kaasaegsele ateistile, kes hinge ja vaimu ei tunnista, on see vist midagi inimsuhete taolist.
Me kasutame kristlikus kultuuris esinevaid lauseid ja sõnu tihti vales kontekstis. Näiteks kõigis neljas evangeeliumis on Ristija Johannese kuulutus: «Mina olen hüüdja hääl kõrbes, tehke sirgeks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud!» See on rõõmukuulutus. Aga meil kasutatakse avalikel esinemistel tihti seda lauset kui märki asjatust karjumisest kurtidele kõrvadele, tagajärjetu tegevuse sümbolina.
Vaimsuse mõiste on meie ajal moondunud. Meie kultuuriruumi kristlikkus on paljudele kirjanikele, kunstnikele jt hakanud tähendama midagi muud. Mida? See oleks nagu küsimus «suurele ringile», nagu mälumängu lõpus on tavaks esitada. Me igaüks peame sellele leidma vastuse, vähemalt püüdma selle poole – mida tähendab meile sõna «vaimsus»?
Natuke ka minu elukutsesse puutuvast – kujutavast kunstist. Niisiis on kõikides kultuurides olnud kunstiloomingu vundamendiks usk ning usutunne on realiseerunud erinevate õpetuste ja religioonide abil, meil on selleks valdavalt kristlus.
Võidakse küsida, miks siis usk on kunstiloomingu alus. Aga seepärast, et kirjutatud on – oleme loodud Jumala «näo järgi», see tähendab, et meil on midagi Loojaga ühist ja minu arusaamise järgi on see «midagi» abstraktse mõtlemise võime.
Oleme oma koduplaneedil ainsad olendid, kes saavad aru Jumala olemasolust, olgugi et me ei oska Tema kohta midagi täpsemat öelda ega Teda kirjeldada, oleme Tema poolt loodud ja ilmselt meie mõtlemisvõime piirdubki Jumala Loominguga, see oleks universumiga, ja igavikust ei tea me enamat kui ainult sõna «igavik».
Sümbolina võime universumit ette kujutada paksu raamatuna ja inimkond oma helgemate peade abil loeb seda ning võib-olla on jõudnud esimese peatüki keskele. Iga järgneva lehekülje läbilugemine annab meile uusi teadmisi universumi kohta ja inimkond premeerib lehekülje esmalugejaid Nobeli preemiaga. Aga raamat on kogukas, vanuseks ligi 15 miljardit aastat ja loomingulist lugemist jätkub kauaks.

Nüüd tagasi kunstiloomingu juurde. Minu siiani kehtiva arusaamise kohaselt tekkis kujutav kunst siis, kui inimene hakkas teispoolsusega suhtlemiseks valmistama kujukesi, maalis ja kraapis kaljule märke ja figuure. Enne seda suheldi teispoolsuse ja vaimude maailmaga läbi mõjuvate loodusnähtuste ja objektide nagu välk, vulkaanid, mäed, kosed, hiigelpuud jne.
Niisiis olid omavalmistatud esemed ja maalid juba kiviajal kujutava kunsti alguseks ja võib öelda, et kunst oli ja peaks siiani olema vahendiks Jumala tunnetamise teel. Seda teed on inimkond tuhandeid aastaid kulgenud. Millises seisus me siis praegu oleme? Mida on kunstile andnud 20. sajand ja need 8 aastat 21. sajandist?
Kui lugeda kristliku kultuuri kunsti kõrgajaks gootikat ja selle heaks näiteks suuri katedraale, kus arhitektuur, skulptuur, maal ja muusika üheskoos harmooniliselt teenivad kristlikku vaimsust, siis alates renessansist on kunst nihkunud inimkesksemale teele ja vähehaaval hakkas ähmastuma kunsti tekkimise algpõhjus – olla abimeheks Jumala tunnetamise teel, olla sau inimkonna käes sellel pikal teekonnal.
Reformatsiooni ajal hävitati mõtlematult suurel hulgal skulptuure ja maale. Ei arvestatud, et peale sõna on religioonis väga tähtis ka visuaalne pilt ja kuju, sest usutunde teenimiseks on inimesel vaja sõna, kuju, pilti ja heli ehk nii mõistust kui tundeid. Kunstis algas kiirenenud välise vormi muutuste periood ja järkjärguline kaugenemine kristlusest. 19. saj algas tormiline materialismi ja tehnika võidukäik.

Kunstis on heaks näiteks impressionism, mis piirduski ainult looduse hetkemuljega, kunst polnud enam vahendajaks vaataja ja igaviku vahel, vaid üks kaunis hetk looduses. Impressionismiga algas kunstis uus ajajärk, sest igaüks tahtis omanäolise kunstivormiga areenile ilmuda, Cézanne otsis objektist sisemist, geomeetrilist struktuuri, siit edasi tulid juba kubistid ja kunsti taandamine matemaatilisele olemusele nagu Malevitš oma ruutudega.
Selle põhjal võib tõdeda, et kui varem oli kujutatu vahendiks, mille kaudu püüti aimu anda üldisimast ja nähtamatust, siis pärast impressioniste muutub kujutamine eesmärgiks omaette. Impressionismile järgnenud kunstilugu võngub edasimineku ja tagasipöördumise vahel, otsitakse kramplikult midagi, mis seni kasutamata jäänud, ja teisalt püütakse uuenenud kunstivormiga jätkata traditsiooni.
Mina oma kunstiga olen valdavalt traditsionalist, eriti viimastel aastatel. (Impressionismi osa kirjeldamisel kasutasin ka Ilmar Vene seisukohti, kellega mul on kirjavahetus.)
Seega peegeldavad viimase kahesaja aasta kunsti muutumised ilmekalt meie kultuuri ilmalikustumist. Praegune kujutav kunst on hakanud visklema teiste loominguliste eneseväljendusvormide nagu foto, video, teater, tsirkus, muusika jne vahel
On kuulutatud, et töö tegemise protsess on tähtsam kui lõpptulemus. Veel kuulutatakse kunstiks erinevad poliitilised, sotsiaalsed või poolteaduslikud sündmused.
Teaduse saavutused muutsid maailmapilti liiga kiiresti ja kunsti algne tähendus hakkas kunstnikul ähmastuma, kunstist arusaam deformeerus. Koos kunstiõppe muutumisega tekkisid segaduse märgid inimhinges ja järelikult ka loomingus. Aga vaja on, et kunstnik püüaks jumaliku energiaga leida resonantsi ja kui see vahel õnnestub, siis nimetatakse seda loomingut harmooniliseks, öeldakse, et kunstnikul on hea värvi- ja vormitunne, et ta valdab suurepäraselt kompositsiooni.
Millistest asjaoludest see kõik sõltub, me ei tea ja see on kunsti saladus, kuid see on äratuntav ja siis öeldakse, et selles loomingus on jumalik säde, taevalik inspiratsioon. Seepärast peab kunstnikke nii õpetama, et ei suleta nende südameid Loojale, sest nagu eespool ütlesin, tekkis kujutav kunst nendest märkidest, kujudest, piltidest, mida juba kiviajal tehti teispoolsusega suhtlemiseks.
Loomulikult on ühel osal kunstist ka puhtalt kaunistav ja vastavalt momendi moele keskkonda kujundav ning organiseeriv eesmärk, aga see on juba dekoratiivkunst, sest inimene vajab ka kaunist ja harmoonilist ümbrust.
Usu tunne inimestes ei kao, see on abstraktse mõtlemisvõime kaksikvend. Langusaegadel võib see tunne osal inimestest väheneda ja nad võtavad abiks tehnoloogilised kargud, kuid nendest ei piisa täiuslikuks eluks.
Et oleme püha Franciscuse poolt loodud ordu kloostri kirikus, siis lõpetuseks loen ette tema enne surma loodud «Päikeselaulu» lõpusalmi:
Ole kiidetud, Issand, meie venna Surma kaudu,
Kelle eest ei põgene ükski elav inimlaps,
Häda neile, kes surevad surmapatus,
Ning õndsad need, kes viibivad Su püha tahte varjus,
Ei saa neid puutuda teine surm.
Jumal õnnistagu teid!
Ettekanne Franciscuse päeval Viljandi Jaani kirikus 4. oktoobril.

Jüri Arrak,
kunstnik