Kuninglik preesterkond

23.11.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Nende sõnadega iseloomustas Peetrus Kristuse kogudust. Selle kutsumise kohaselt innustan teid astuma uude kirikuaastasse.

Tunnen sügavat rõõmu peaminister Andrus Ansipi käitumisest, kes valitsusjuhi kõrgel ametipostil olles julges öelda selge seisukoha usuõpetuse toetuseks kooliprogrammis, laskumata viljatutesse vaidlustesse halvustavate ja asjatundmatute kommenteerijatega.

Väärikus ei seisne selles, et me oleksime eksimatud. Vigala kirikus toimunud remondi juures kohtuvad armastus oma kiriku vastu, soov midagi tehes seda kaunimaks muuta ja eksimus muinsuskaitse seaduse ning restaureerimistavade vastu. On tõesti tehtud viga, kuid see ei tohi varjutada Vigala koguduserahva tublidust. Tulevikus tuleb vältida vigu, kuid see ei tohi lämmatada rahva innukust hoolitseda oma kiriku eest. Tuleb väärikalt edasi minna.

Nädala pärast koguneb uus valitud kirikukogu oma esimesele istungile. Kõige enam tuleks hoiduda selle maailma meelsuse ja mentaliteedi imbumisest kirikukogu töökorraldusse. Olgu Jumal meid juhtimas kiriku elu korraldamisel õigete otsuste ja alandliku meele teele.

Uude kirikuaastasse astudes ilmusid kirjastuselt Logos Lev Tolstoi kogutud «Kuldaväärt mõtted», mis on saadaval Logose raamatupoes Tallinnas ja Pauluse raamatupoes Tartus.

Aidaku need mõtted meil väärikalt käituda kui kuninglik preesterkond.

Olgu selle raamatu esimene lugu Franciscuselt meie elu motoks. Kauni mõtte leiab sealt eeloleva aasta igaks päevaks.

«Kord talvel astusid Franciscus ja vend Leo mööda teed Perugiast Porziuncola poole; ilm oli nii jahe, et nad värisesid külmast ja Franciscus hüüdis vend Leole, kes sammus eespool: «Vend Leo, annaks Jumal, et meie vennad oleksid oma eluga kogu maailmale eeskujuks; aga pea meeles, et sellest ei saa rõõm veel täielikuks.»

Veidi edasi rännanud, hüüdis Franciscus jälle vend Leod: «Veel pea meeles, vend Leo, et kui meie vennad tervendaksid haigeid, ajaksid kurje vaime välja, teeksid pimedaid nägijaks või ärataksid surnuid üles juba neljandat päeva elust lahkunuid, ei teeks seegi rõõmu täielikuks.»

Veelgi edasi sammunud, ütles Franciscus vend Leole: «Pea meeles, vend Leo, et kui meie vennad oskaksid kõiki keeli, tunneksid kõiki teadusi, ja kogu kirjasõna, kui nad prohveti kombel kuulutaksid ette mitte üksi tulevikku, vaid teaksid ka kõiki südame ja hinge saladusi, ei teeks see rõõmu täielikuks.»

Edasi jõudnud, hüüdis Franciscus jälle vend Leod ja sõnas: «Pane tähele, vend Leo, Jumala voonake, et kui me õpiksime selgeks inglite keele ja tunneksime tähtede liikumist, kui meie ees avaneks maapõu ja me mõistaksime kõiki lindude, kalade, kõigi loomade, inimeste, kivide ja vete saladusi, ei saaks me rõõm ikka veel täielikuks.»

Ikka edasi sammudes, hüüdis Franciscus vend Leod ja ütles: «Pea meeles, et kui me oleksime niisugused evangelistid, kes pööravad kõik paganad kristlasteks, ei oleks me rõõm veel täielik.»

Siis küsis vend Leo Franciscuselt: «Mis siis teeb rõõmu täielikuks, vend Franciscus?» Ja Franciscus vastas: «Kui me räpastena, külmast kangetena ja näljastena Porziuncolasse pärale jõuame ning palume end sisse lasta, aga väravavaht ütleb meile: «Mida te, hulkurid, kolate mööda ilma ringi, viite rahvast kiusatusse ja varastate vaestelt inimestelt ande, koristage end siit,» ega avagi meile väravat. Kui me siis ei solvu, vaid alanduses ja armastuses mõtleme, et väravavahil on õigus, et Jumal ise sisendas talle vajaduse sedaviisi käituda, ja siis läbimärjad, läbikülmunud ning näljased, ootame nurisemata lumes ja vees hommikut, siis, vend Leo, alles siis saab rõõm täielikuks.»

Soovin õnnistatud uut kirikuaastat.

Joel Luhamets,
assessor

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)