Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kümme aastat sisukaid kohtumisi vanas majas

29.04.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikuõpetajatest meeste ja nende kirikumuusikutest naiste laul kõlas sama hästi kui aastaid tagasi – laulab ansambel koosseisus Anne-Mai Salumäe, Eha Haamer, Eenok Haamer ja Jaak Salumäe.  Foto: Tiiu Pikkur

Tallinna Toomkoguduse seenioride klubi võis aprillis tähistada oma kümnendat aastapäeva.
Juubeli puhul saadi kokku nii nagu tavaliselt kord kuus nn vanas konsistooriumimajas kiriku taga. Kümne aasta jooksul on ainult ühel korral pensionäride koosviibimine külma ja tuisu tõttu ära jäänud.

Koos üllatusega
Vana maja ajahambast puretud saalis võtab saabujat vastu eesti traditsiooniline pikk laud, kaetud umbes kolmekümnele, ja nurgas sooja õhkav ahi. Kõige selle keskel alati rõõmsameelne Anne-Mai Salumäe – pensionäride klubi looja ja eestvedaja, koos oma tubli abilise kirikumees Marko Ummusega. Saali seintelt vaatab vastu tükike piltides ajalugu sellesama klubi ja terve koguduse kohta.
Rahvas on aegsasti kohal, lauad saavad kaetud hea-paremaga, ikka eestlaslikul põhimõttel, et kui igaüks võtab enda jaoks midagi lauale panekuks kaasa, siis tegelikult toob igaüks kõigile. Ja võib arvata, et maiasmokkadel on seal pidu. Kunagi ei puudu ka tort kuu sünnipäevalastele. Muide, enamikul on oma kindlad istekohad välja kujunenud.
Alati on kohal emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, kes viimase aja sündmustest ülevaate teeb, koguduse õpetaja Jaak Salumäe ja abiõpetaja Patrik Göransson. Ja alati jääb esialgu vabaks koht õpetaja paremal käel. Kes sinna istub, selgub pärast lühikest sissejuhatust. Siis on aeg üllatuskülalise tulekuks. On tõesti kena komme, et neil kokkusaamistel osaleb alati üks huvitav persoon, kel oma lugu rääkida.
Siin on käinud kuulsaid ja vähem kuulsaid, kirikuinimesi ja ilmalikke. Toomkoguduse enda liikmeskonnas on palju huvitavaid inimesi, kuid kohale tuleb neid kaugemaltki. Anne-Mai otsib külalise, lepib kokku ja hoiab tema nime saladuses viimase minutini. Et oleks üllatus!.

Üks linn, viis kogudust
Juubelikoosviibimisel üllatas koguni kaks inimest, nimelt saabus kaugelt Mustveest just selleks puhuks õpetaja Eenok Haamer abikaasa Eha Haameriga. EELK pikima staažiga koguduseõpetajal, kes 45 aastat Mustvee kogudust teeninud, oli nii mõndagi huvitavat pajatada. Lisaks tõi kaugeid aegu, inimesi ja sündmusi meelde vana konsistooriumimaja. Siinsete seinte vahel otsustatu määras paljude EELK vaimulike elutee. Ja ei pääsetud okupatsiooniaja probleemideta siingi. Palju mälestusi sai jutus taas elustatud.
Huvitav oli kuulda, et Mustvee, üks väike linnake, on rikas viie koguduse poolest. Selles tõeliselt oikumeenilises seltskonnas – luterlased, vanausulised, õigeusklikud ning uues kirikus ka baptistid – saab õpetaja Eenok Haamer suurepäraselt hakkama. Ta on koos abikaasaga sagedane külaline ja osaline naaberkoguduste tähtpäevadel ja pühadel.
«Ma ütlen ikka, et kogudused on meil erinevad, kuid Jumal on üks,» rõhutas õpetaja Haamer ja lisas, et linnas, kus palju rahvusi koos ja eestlased neist vähemuses, saavad kõik omavahel hästi läbi. Sõbralik meel ja üksteise austamine koos tugeva religioosse taustaga on Mustvee edu võti.
Üks üllatus tuli veel – nimelt astusid neljahäälse lauluga üles Eha ja Eenok Haamer ning Anne-Mai ja Jaak Salumäe. Nooruses harrastatud kooslaulmine sai meelde tuletatud. Tugev aplaus oli tänuks kauni laulu eest.

Tiiu Pikkur

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)