Külvist

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
Jh 12:24
Kevad läheneb ja põllumehe mõtted on külvi juures. Kas seemet jätkub, kas terad idanevad, milline tuleb ilm ja milline võiks sügisel olla saak. Võibolla põllumees kahtleb, kas tasub üldse külvata, sest mõnel pool maailmas ikaldus kogu saak ja nii ei jäänud külviks seemetki. Kui aga seemet ei külva, pole saaki lootagi. Peab riskima.
Põllumehed sõltuvad täielikult Jumala armust. Loodusjõududega ei suuda inimene võidelda – sellest on uudistesaadetes iga päev tunnistusi: kuskil möllab orkaan, kuskil on maavärin, veeuputus või põud. Põllutöös saab inimene kasutada ainult oma mõistust ja esiisade kogemusi.
Jeesus kutsub meid kandma head vilja. Hea vilja seeme on hea, ja sellest peab veel raatsima loobuda. Meie aga oleme loomu poolest egoistid ja tahame kõike head ainult iseendale.
Venemaa linnades töötavad endiselt lumekoristusmasinad, mis kahe «käpaga» ahmivad lund transportöörilindile, millelt lumi omakorda kukub autokasti. Täitsa ahne inimese moodi.
Kirikus kutsutakse igal pühapäeval ohverdama oma raha jumalariigi tööks ja õpetaja lubab pealekauba, et Jumal õnnistab heldet andjat.
Tavainimene, kes jumalasõna ei tunne, arvab, et äraantu on igaveseks läinud. Teine saab rikkamaks ja mina jään vaesemaks. Kadeduski vaevab, miks talle, mullegi kuluks ära. Vaesed ajad niigi. Leiame alati põhjuse, miks me ei saa just nüüd abi anda või hädalist aidata.
Kui raha korjatakse misjonitöö tarbeks või on küsimus veel suuremas ohvris, inimohvris (misjonäris), siis on vastus juba valmis – meie kirik on vaene ja töötegijate puudus on suur. Milleks meile paganamisjon kui omalgi maa uuspaganaid täis? Kirikute ehituseks ei või ka raha anda, sest vaadake, millised katedraalid meil endilgi remonti vajavad. Ja nii edasi. Olen neid vastuseid Eestis ringi liikudes kuulnud lugematu arv kordi.
Matteuse evangeeliumis 19:29 ütleb Jeesus: «Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.»
10 aastat tagasi tegin otsuse, mis viis mind kaugele armsast Eestist Euroopa idaserva, sinna, kus elavad paganad. Seal leidub sadade külade viisi inimesi, kes pole ristitud ja kes oma palvetes pöörduvad loodusjumalate poole. Inimene on homo religens, ta ei saa olla ilma jumalata. Nii seistaksegi seljaga Jumala poole ja kummardatakse vales suunas. Meie kohus on minna ja pöörata nad õigesse suunda. Jeesuse sõnad on läinud teoks minu elus. Külva siis sinagi head seemet, mis tuleb sulle rikkusena tagasi.
Anu Väliaho