Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kuidas olla vabana vaba?

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Ajalugu pole meile andnud nii palju materjali tugevaks rahvustundeks kui leedulastel, grusiinidel või poolakatel, sest meil pole suurt riiki kunagi olnud.
Me kuulume pigem nende hulka, kes määratlevad end suures osas läbi «oma valitsejate» kultuuri. Me usume, et sakslase, rootslase ja poolaka ajalugu Eestis langeb kokku eestlase ajalooga. Me usume, et eestlane on eurooplane, sest baltisakslane oli eurooplane.
Aeg-ajalt üritame me ajaloost üles leida ka eestlast ennast. Näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui meie rahvusteadvus tekkis, kirjutas Eduard Born­­höhe vaid 18aastasena «Tasuja» ning sealt edasi ka «Villu võitlused» ja «Vürst Gabrieli».
Kui temalt omal ajal küsiti, miks ta neid raamatuid kirjutas, ütles ta, et tema sooviks oli tugevdada eestlaste rahvustunnet. Ta kirjutas lugusid eestlastest nii, nagu nad siinmail ajaloos olla võisid. Sel moel mõelda ja kirjutada on tänapäeval aga natuke ebamugav, ebapopulaarne või väheoluline. Kivirähu «Rehepapp» ning pilafilm «Malev» müüb praegu paremini.
Ausalt iseenda ajaloost
Kui me olime ajaloos valdavalt talupojad, orjad ja teenijad, olulistes lahingutes kaotajad, erinevate rahvaste vallutada, ehk siis tuleks sellest nii ka rääkida. Teame ju Uuest Testamendistki, et ori võib olla Jumala ees õigem orjapidajast.
Kui me näeme ajalugu nii, nagu ta on – nii esivanemate kannatusi kui kaotatud lahinguid, võib-olla ka seda ülekohut, mida meie esivanemad ise korda on saatnud, ehkki võimalused viimaseks on tekkinud peamiselt alles 20. sajandil –, siis on see aus ning aitaks meil ehk leppida iseendaga, meile ülekohut teinute ja ka oma rahvusliku saatusega ning ükskord ka tuleviku poole edasi minna. Saada vabaks mitte ainult väliselt, vaid ka seesmiselt.
Abraham Maslow kirjutab 2007. aastal meilgi ilmunud raamatus «Motivatsioon ja isiksus» sellest, kuidas inimesest võib saada millegi suure looja. Lugeja on ilmselt tuttav «Maslow’ vajaduste hierarhia» püramiidiga, mille kohaselt inimeses tekivad kõrgema taseme soovid (ja motivatsioon) siis, kui madalama taseme vajadused on täidetud. Eneseteostuse eelduseks on täis kõht, turvatunne ja eluase, rahuldatud vajadused kuuluvuse ja tunnustuse järele. Sama kehtib ka rahvuse puhul.
Rahvus on tõeliselt vaba ennast teostama, kui tema liikmetel on olemas toimetulekuks vajalikud materiaalsed vahendid (ka majanduskasvu aeglustudes peaks meil neid olema juba piisavalt), kui küsimused sisemisest ja välisest «julgeolekust» ei sega igapäevast tööd (ehk kui parteipoliitilistel eesmärkidel ei võimendata hirmu ja ohutunnet alusetult suureks) ning ühise asja ajamise osapooled tunnevad, et neid on vaja ja nende panust väärtustatakse. Siis on meil eestlastena motivatsiooni ka «Eesti asja» edenemisse panustada.
Maslow möönis, et inimese eneseteostus võib teatud tingimustel jääda takistatuks ka siis, kui tema madalama taseme vajadused on täidetud. Näiteks ei pruugi inimene, kes on pikka aega kannatanud puudust toidust või eluasemest, saada neist asjadest seesmiselt päris vabaks ka ajal, kui vastavad vajadused on juba täidetud. Orjus võib jääda hinge ka siis, kui juriidiliselt on see lõppenud.
Vabaks orjapidajast meis enestes
Märgiks kestvast «orjuse sõltuvusest» võib pidada asjaolu, et ka 17 aastat pärast iseseisvumist käib meil seesmine vabadusvõitlus paljuski ikka edasi. Viimastel riigikogu ja presidendivalimistel ei keskendutud enam ideoloogilistele eelistustele ja valikutele, vaid valikule kahe poole – omade ja vastaste – vahel.
Valik oli «mõistliku» ja «ajuloputatu», «tuleviku» ja «mineviku», Euroopa ja SRÜ, nõukogudemeelsete ja läänemeelsete, «terve» ja «haige» vahel. Kolmandat ja seitsmendat varianti polnud. Õige variant anti teada kampaaniates, kus öeldi, keda meiesugune «eestlane» valib. Nii käitudes oleme kui vabaks lastud orjad, kes püüavad käituda oma kunagiste orjapidajate kombel.
Vabadus pole voorus iseeneses. Vabadus on võimalus, mida küps inimene võib hästi ära kasutada. Näiteks lapse vabadus on piiratud, kuna ta pole suuteline ise otsuseid tegema. Lapsed saavad tõeliselt vabaks siis, kui nad õpivad ise vastutama ja toime tulema.
Samade põhjendustega on ajaloos õigustatud ka orjapidamist, kolonialismi ja naiste õiguste piiramist. Arvati, et nad ise ei oska. Ei saa hakkama. Et neile on parem, kui keegi teine otsustab.
Vabalt otsustades tehakse ka mitte kõige paremaid otsuseid. Ei ole täiuslik ei lapsevanem, peaminister ega ükski inimene ühekaupa. Meil kõigil peaks olema südikust oma vigu tunnistada ja neist õppida. Oma valikuid selgitada neile, keda meie otsused puudutavad. Ja kuulata ära nende seisukoht, isegi kui nemad arvavad teisiti.
Ilma sallivuseta pole vabadust
Inimesed saavad moodustada vabade inimeste ühiskonda vaid siis, kui nad sallivad teiste vabade inimeste valikuid ja arvamusi. Mittedemokraatlikes ühiskonnaliikides on olemas «õige» ja «vale» ning ka need, kes «õiget» määratlevad ning rahvale õpetavad. Ja rahvas järgib. Vabas ühiskonnas on kõik seadustega lubatud valikud võrdselt õiged.
Nagu perekonnas, kus vanemad ei kuula sama muusikat, mida lapsed kuulavad, ning ka õdede-vendade huvid, hobid, eelistused ja veendumused ei lange kõiges kokku. Hästi toimivas perekonnas me sallime pereliikmeid sellistena, nagu nad on. Tänapäevane kasvatusteadus õpetab, et head lapsevanemad ei soodusta lastevahelist konkurentsi, vaid peaksid laskma igal lapsel kasvada ja areneda vastavalt oma võimetele, huvidele ja annetele.
Loomulikult vajab pere koostööd, kokkuleppeid ja ühistegevust ühishuvide nimel ning rahvus vajab lojaalseid kodanikke, kuid ühegi lapse ega kodaniku arusaamad pole iseenesest «õiged» ega pea olema normiks kõigile teistele.
Kui inimesel või rahvusel on vaja konkureerida ja «olla teistest parem», siis ta pole vaba. Kui ühiskonnas käib ideoloogiline võitlus «õige» eest ja «vale» vastu, siis pole see ühiskond vaba. Nii pronksiöö, terrorismivastane sõda kui konflikt Gruusias on tugevdanud meie rahvustunnet, sest me tajume nüüd ohtusid ja vaenlasi selgemalt.
Iseasi, kas kõrgendatud rahvustunne on üldse alati hea ja kui piisaval informatsioonil meie ettekujutused põhinevad. Ehk oleks parem, kui me oma rahvuslikest vaenlastest paremini tunneks iseennast. Ning mõistaks, et meie rahvusliku perekonna tugevus ja püsivus võib sõltuda peresiseste suhete tugevusest isegi rohkem kui välise rünnaku ohust.
Kaks tuhat aastat tagasi ori-filosoof Epiktetose poolt sõnastatud dilemmad on tähendusrikkad ka tänases Eestis:
«Vaadake, kuidas igatseb elada ori. Kõigepealt tahab ta vabakslaskmist. Ta arvab, et selleta ei saa olla ei vaba ega õnnelik. Ta ütleb: kui mind vabaks lastakse, oleksin ma kohemaid täiesti õnnelik. Mul ei oleks sundust olla meele järele ja teenida oma isandat, ma saaksin kõnelda kellega vaid himustaksin nagu võrdne võrdsega, ma võiksin luba küsimata minna, kuhu süda soovib.
Aga vaevalt vabadusse lastud, hakkab ta kohemaid otsima, kellele meele järele olla, et lõunasööki saada, sest peremees ei toida teda enam. Selle nimel on ta valmis tegema mis tahes jõledusi. Siis, endale eluruumi ja peatoiduse leidnud, on ta jälle sattunud orjusse ja palju raskemasse kui varem.
Kui siis selline inimene rikastub, soetab ta endale kohe armukeseks mõne kombelõdva naisterahva. Seejärel ta kannatab ja nutab. Kui ta elujärg eriti raskeks läheb, meenub talle varasem orjapõlv ja ta ütleb: «Ega mu elu isanda juures olnudki nii halb! Ma ei pidanud enda eest hoolt kandma, mulle anti riided, jalavarjud ja ninaesine; kui ma olin haige, siis hoolitseti mu eest. Teenistuski ei olnud raske. Praegu on hädasid küllaga. Mul oli üks isand, aga kui palju on mul neid nüüd! Kui paljudele inimestele pean ma meele järele olema, et rikastuda!»
Ori ei kuule mõistuse häält. Ta tahab rikastuda ja selleks talub igasuguseid raskusi. Kui ta soovitu kätte on saanud, selgub jälle, et on end mässinud kõikvõimalike ebameeldivate murede võrku.
Lõpuks otsustab ta talitada arukalt. Ta mõtleb: kui ma saaksin suureks väejuhiks, lõppeksid kõik mu õnnetused. Mind hakatakse kandma kätel! Nii lähebki ta sõjakäigule. Ta talub kõikvõimalikke loobumisi, kannatab nagu sunnitööline, aga trügib ikkagi sõjakäigule veel teist ja kolmandatki korda. Kui ta tahab pääseda kõigist oma hädadest ja ebaõnnest, võtku ometi aru pähe. Las uurib, milles seisneb elu tõeline hüve. Talitagu oma elu igal sammul õiguse ja headuse seaduste järgi, mis on kirjutatud ta südamesse, alles siis saab ta tõeliselt vabaks.» (Lev Tolstoi. Kuldaväärt mõtted. 2005, Tallinn)

Alar Kilp,
TÜ võrdleva poliitika lektor