Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuidas me Norras kuldleeripeol käisime

02.11.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Kuldleerilapsed, nooruslikud prouad, tulid kirikusse kaunis rahvarõivas. Helge VenÅs Kogesime, et kuldleeripidu on mõneti erinev meie tavadest.
Helme kogudusel on Norras Trondheimi lähedal sõpruskogudus Byneset, mida koos rännuhuvilise nõukoguliikme Rein Raidvega septembri keskel külastasime. Visiidi tähtsaim päev oli pühapäev piduliku jumalateenistusega Byneseti kirikus. Aastail 1161–1181 ehitatud Byneseti kirik asub fjordi rannal. Jumalateenistusel oli oma koht ka minu tervituskõnel. Jõuti ristida üks lapsuke. Esines kogudusekoor. Kõige suurem tähelepanu oli aga kuldleerilastel.
Kuldleeripidu on mõneti erinev meie tavadest. Õnnistamisele tuli 27 kuldleerilist. Nendest 16 olid mehed – nooruslikud ja hästi säilinud, naisi oli 11 ja nemad kandsid peamiselt rahvarõivaid.
Jumalateenistusel kutsus õpetaja kuldleerilised ükshaaval nimepidi koguduse ette, õnnitles ja õnnistas neid. Pärast jumalateenistust tehti ühispilti. Ühtki lilleõit tähtpäevalistele ei kingitud. Põhjamaadel on lilled kallid ja neid kingitakse väga vähe. Matusel katavad hauda ainult omaste pärjad. Kodus laual on lilled üsna tähtsusetud, palju tähtsamal kohal on küünlatuli, mis ei puudu iial.
Kogudusemajas peeti ehtne kuldleeripidu, kus leerilapsed olid koos abikaasadega. Siin ehtisid peolauda üksikud roosiõied. Pärast paari ühist avalaulu istuti lauda sööma frikadellisuppi, mis on Norras pidupäevatoit ja seda pakutakse ka peielauas. Supile järgnes kompott. Söömaaeg vaheldus laulude, kõnede, omavahelise vestlusega. Pidu oli esimestest hetkedest peale meeleolukas.
Norralased võluvad rohke naeru ja naljatamisega. Lihtne aasimine saadab neid pidevalt ja nende naer on tõeliselt vabastav. Kirikuski pikkis õpetaja jutlusesse nalja, mis kogu kiriku naerust rõkkama pani. Norralane küll naerab ka ise oma räägitud nalja ja see aitab rahval nalja mõista ning naeruga ühineda. Miks mitte meilgi panna inimesi kirikus väikest nalja- ja naeruteraapiat otsima?
Pärast söömaaega ei kiirustanud keegi koju. Toidulauast suunduti õue juttu ajama ja tuldi siis tagasi kohvi jooma. Alles kella 17 paiku läks seltskond laiali. Nõnda pühendati see päev just oma kunagistele leerikaaslastele ja koosviibimisele. Viimaks klapiti kokku ka päeva osavõtumaks.
Reisi jooksul külastasime mitut kodu ja seltskonda. Jäi mulje, et norralased võtavad rahulikult aega koosolemiseks. Räägitakse, kuulatakse, vahetatakse muljeid ja uudiseid, räägitakse oma käekäigust, avaldatakse arvamust; ja ikka taas aasitakse, naljatatakse, naerdakse. Ka palve ja laul on omal kohal. Pühendutakse üksteisele, võttes selleks rahulikult aega. Norras ei tunta erilist kiiret. Selles on meile mõtlemisainet, kuidas oma pühapäevi veeta ja ka kiriklikke tähtpäevi, nagu näiteks kuldleeripüha, koos tähistada.
Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)