Kuidas leida kontakti «mina» ja «sina» vahel

Möödunud aastal ilmus esimest korda eesti keeles mõtleja ja filosoofi Martin Buberi peateos «Mina ja sina».

Buberi mõju nii religioonile kui filosoofiale valgustab Tartu ülikooli usuteaduskonna judaistika teadur Anu Põldsam.
Ortodoksses peres üleskasvanuna tundis Buber lähedalt juudi religiooni olulisi tekste ja uskumusi. Muuseas tegeles ta põhjalikult ühe juudi usuvoolu hassidismi uurimisega. Piibli puhul huvitas Buberit seadusest rohkem piibellik moraal või humanism.
Ta ei räägi sellest, mis või kes on Jumal ehk ta ei ole teoloog, vaid talle on oluline Jumala kogemine. Religioon ei ole tema jaoks dogma, mis muudab Jumala «sinast» «selleks», vaid kogemus.
Inimene kõnetab vahetult Jumalat ning Jumal inimest. Buber on öelnud, et meist igaühe ülesandeks on Jumala nimel jaatada nii maailma kui ka iseennast ning sellesama jaatamise kaudu neid mõlemat muuta.
Buberi suurim panus filosoofiasse on dialoogifilosoofia, mis seab kõige aluseks dialoogi ehk inimese suhestumise teda ümbritseva maailmaga, inimeste ja Jumalaga mina-sina suhte alusel, millele vastandub mina-see suhe.
Esimene lähtub teadvustamisest ning arusaamisest, et ka teine inimene on samamoodi mina nagu ma ise. Teine seevastu on strateegiline ning suunatud kasule, ilma teisega arvestamata. Tänu oma dialoogifilosoofiale on Buberit peetud ka sillarajajaks kristluse ja judaismi vahel.
Buberi filosoofiat võib pidada universaalseks – ta rääkis teemadel, mis puudutavad kõiki inimesi ning ühtlasi seovad kõik inimesed omavahel kokku. Lähedase suhteni Igavese Sina ehk siis Jumalaga on inimesel võimalik jõuda lähedase suhte kaudu oma kaasinimesse ning iga inimese suhe Jumalasse ja oma kaasinimesse on eriline.
Diana Tomingas