Kuidas läheb? Ausalt?

Kui küsimusele, kuidas läheb, vastatakse vaid ühe või kahe sõnaga – hästi, hästi läheb, enam-vähem, kehvasti vms –, tähendab see tavaliselt, et ei vastaja ega küsija küsimust ega vastust tõsiselt võtagi. Ega tervemõistuslikud inimesed sedalaadi küsimusi, mis pole tõsiselt mõeldud, tõsiselt võtma peagi. Vähemalt suhtluse ja etiketi käsiraamatud õpetavad meid ausa vastuse peale mõtlemise asemel kiirelt küsimust ignoreerima ning seejärel sama mõttetu küsimusega vastama. Hea tava näeb ette, et tõsist juttu hakatakse rääkima siis, kui sedalaadi retoorilised mõttetused on vahetatud ja suhtlus alustatud.
Küsimus, kuidas läheb, võib aga olla vägagi ebamugav, kui temasse natukenegi tõsiselt ja ausalt suhtuda. Tõsiselt suhtuma aga võibolla täitsa peaks. Sest küsija küsimusse tõsiselt suhtumises leiab tõestust mitte ainult viisakuse hulk meis enestes, vaid ka see, kuidas me küsijasse kui inimesse suhtume.
Üldjuhul on konkreetsele küsimusele mõttetustega vastamine ebaviisakas ja üleolev. Näiteks kui meilt küsitakse kellaaega, väljendaksid vastused «pole viga», «enam-vähem» või «ok» lugupidamatust küsija isiku suhtes. Tavaliselt me ei taha olla lugupidamatud ning ütleme kas kellaaega või põhjendame, miks me seda ei tea (ei ole kella). Samal moel, kui küsitakse suitsu, siis me kas anname seda või ütleme, et ei suitseta. Nii mõeldes võiks viisakas inimene öelda midagi otsest ja ausat ka siis, kui temalt küsitakse, kuidas läheb.
Päris aus ja objektiivne vastus nõuaks meilt ilmselt mõningat järelemõtlemisaega, et jõuda endas selgusele, mis läheb hästi, mis halvasti ning kumba kokkuvõttes rohkem on. Kui olukord selge, võikski alustada pigem lõpust ehk kokkuvõtvast hinnangust, öeldes näiteks, et «pigem hästi». Kui küsija vastust vähegi tõsiselt võtab, küsib ta seepeale, mis mõttes.
Siis võib vastata, et pigem hästi, kuna läheb rohkem, kui tuleb. Vähem või rohkem vormis vastus on loogiline ning et rohkem on parem kui vähem, sellest saavad kõik ühtmoodi aru. Kui on ebaselge, mis konkreetselt selliselt tuleb ja läheb, võib mainida näiteks raha, mille loomuses on minna paremini kui tulla. Et mäng püsiks ausana, tasub aga võimalikult ruttu vastustesse sisse pookida ka sama vastuküsimus. Ühepoolset aruandlust tasub igal juhul vältida. Miks?
Nagu öeldud, ei õpeta suhtlus- ja etiketikäsiraamatud tervemõistuslikke inimesi sedalaadi küsimustele ausalt vastama. Iseäranis kui küsija ei oota tõsist ja ausat vastust. Teiseks, ausalt ära rääkimine on üks aruandluse vormidest ning aruandlus omakorda kuulub võimusuhete juurde, nt võimule alluv annab võimu omaja ees aru. Seetõttu on loomulik, et võrdses suhtluses tuleb igale arupärimisele alati ja kohe samasuguse arupärimisega vastata, sest vaid nii püsib suhtlus võrdne.
Seega tasub end avada vaid ettevaatlikult, vähehaaval ja nii palju, kui ka teine pool samaga vastab. Mõnikord aga tasub ikkagi järele proovida, mis juhtub siis, kui mõttetule küsimusele vastata mõtestatult. Kui ma ütlesin kord, et lähen küll (st et olen teel), aga ei ole veel läinud (st olen veel siin), jätkus minemisjuttu päris kauaks. Pärast sellist juttu oli ka motivatsioon edasi minna oluliselt suurem.
Inglise keeles küsitakse sellises mõttetu jutu olukorras mitte minemise, vaid olemise kohta. «How are you?» on otsetõlkes «kuidas oled?» ja otsene vastus «I’m fine» kõlab tõlkes «ma olen hästi».
Eestikeelne mõttetu küsimuse variant on siiski parem. «Kuidas läheb?» eeldab, et me kõik oleme kusagilt kuhugi ning lakkamatult liikumas. Ja see on hea, sest liikumine on elu. Kõik elav liigub, kasvab, areneb. Kui olemine ilma liikumiseta üldse on võimalik, on see pigem paigalseis, olesklemine.
Meil pole kombeks küsida, kuhu lähed või kas oled kohal. Ju siis pole sihtpunkt kõige olulisem. Me ei küsi ka, kus oled, sest ilmselt seegi, millises kohas keegi parajasti asub, pole kuigi tähtis.
Küsime, kuidas läheb, sest kõige olulisem on olla kulgemas, minemas, teel. Ja et sellel teel päris otseses ja ausas mõttes meil hästi läheb.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist