Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kuidas ja millest sünnib hea jutlus

22.02.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

«Kas räägin sellest, kuidas valmistun parematel päevadel või praegu?» küsis Valga praost Vallo Ehasalu vaimulike konverentsil. Stseen leidis aset konverentsi lõpusirgel vestlusringis, mille ülesandeks oli kokku võtta kahe päeva ühine teema «Jutlus ja jutlustamine».

Kas viis või 25 minutit
Praost Ehasalu oli vastajatest viimane. Enne teda oli kõnelnud Risti koguduse õpetaja, aasta vaimulikuks pärjatud Annika Laats sellest, kuidas jutlust kirjutama asudes pead tõrjuma endast viha ja kibemeele.
Praost Jaan Tammsalu näpunäide oma rikkalikust kogemustepagasist oli soovitus lähtuda ajalimiidist: kas viis minutit raadios või 25 minutit kirikus, selles on küsimus. Praost Joel Luhamets heade mõtete linnast soovitas reserveerida ülesande täitmiseks piisavalt aega, et eelnevatel päevadel kirjakoht endasse võtta ja omaseks mõtiskleda.
Ettevalmistusprotsess tuleb käima lükata pühapäeva õhtul, nädal enne järgmist kantslisse tõusmist. Auditoorium noogutab nõusolevalt: just nii oleme homileetikakursusel õppinud ja igapäevatöös juurutanud.
Ja siis küsib lapsesuuga Ehasalu, et kas parematel päevadel või praegu. Saades mandaadi teisele variandile, jutustab ta oma viimase aja, mis ei ole paremad päevad, pühapäevadest Elva koguduse karjasena.

Mõtted ahjusuu ees
Kuidas ta kuue paiku hommikul läheb kirikusse ahju kütma. Kuidas leeki vaadates elab läbi ahastuse (jutlus ootab koostamist!) ja kahtluse (miks ma küll sellises ametis olen!). Aga pühakoja soojenedes ja kirikuliste saabudes on ometi meeled rahunenud ja jutluski komponeeritud.
Narratiiv paelub ja kõnetab. Küllap tekitab mõneski ametikaaslases küünarnukitunnet. Millest muidu see vägev aplaus vennale Elvast? 
Mittevaimulikuna ei mõistnud ma Vallo Ehasalu muidugi 100%. Minu pühapäevad ei alga ju ahjukütmise ja jutlusekoostamisega. Ilmikuna saan valida, millega hingamispäeva sisustan.
Kui kaalukausile jääb kirik, hindan sakramentide jagamise kõrval õpetaja sõnaseadet. Kuidas avab vaimulikuks koolitatu konkreetse kirjakoha, seob selle tänasega ning toob mulle isiklikus plaanis lähedale.
Mis on hea jutluse koostamise eelduseks ühele teoloogile, pole seda teisele. On see piisav ettevalmistusaeg, intellektuaalne või spirituaalne pagas, individuaalne karisma… Võib-olla algab mõjus jutlus jutlustaja isikust. Nii tajub Elva kogudus jumalasõna oma hingekarjase ajanappuses ja tegemisterohkuses. See jutlus on äratuntav ja mõistetav, sest kätkeb näiteid elust endast.

Jumala nime nimetamata
«Parim viis Jumalast kõnelemiseks on Jumala nime mitte nimetada,» õpetanud kord Elmar Salumaa õpilasi usuteaduse instituudis.
Põhjenduseks jutustanud ta loo, kuidas sattunud kord rongis kaasreisijatega intellektuaalselt haaravasse keskustellu. Maailma asjadest, elu olemusest jne. Reisi lõppedes uurinud kaasreisijad Salumaa käest, millist ametit mees peab.
Kuuldes vastust, ei uskunud nad esiti sugugi: võimatu, olete nii palju lugenud ning huvitav isiksus! Ometi oli seeme pillatud ja sinepi­iva idanes hoolimata kõigest. Selline on sõna jõud ja märk heast jutlusest.
Liina Raudvassar

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)