Kui suured silmad on hirmul?

Astusin esmaspäeva hommikul palavusele vaatamata reipalt toimetuse poole ja mõlgutasin mõtteid eelseisvatest töökohustustest ning nädalavahetusel toimunust. Valimised on selleks korraks läbi saanud, Euroopa Parlamenti valitud kuus saadikut – Andrus Ansip, Kaja Kallas, Indrek Tarand, Yana Toom, Tunne Kelam ja Marju Lauristin – võivad Brüsselisse sõiduks hakata kohvreid pakkima. Sinoditel peapiiskopikandidaatideks esitatud vaimulikud saavad veel ennast enne sügisest kirikukogu läbi katsuda.
Kel pärast töönädalat jaksu oli, veetis kindlasti meeldivad õhtutunnid Tartu kirikutes, kus peeti kirikuteööd. Sai vaimu ergastada, palvetada, muusikat kuulata ja uudishimutseda. Tartu kirikud avasid oma uksed ja huvilisi jätkus.
Tagasi tulles esmaspäeva hommiku juurde – olin surnuaiast möödunud, kui kuulsin nördinud pominat. Esimese hooga ei teinud sellest väljagi, sest juba aastaid tean seda erilist meest. Eriliseks teeb teda asjaolu, et ta omaette valju häälega räägib. Nüüd tuli ta surnuaialt ning sajatas taevaid ja maid kokku. Aeglustasin käiku ja jäin kuulatama. Ikka kostus tema monoloogis üks nimi, Pille Valk. Mulle järele jõudnud, võttis ta oma pahameelt lähemalt selgitada. Ja nüüd jäi meil koos imestada, kui arusaamatu, mõtlematu ja pahatahtlik võib inimene olla. Või hirmul, et minna ja lõhkuda kalmistul hauatähis.
On see juhuslik või tahtlik? Kas rajatud kristlike lasteaedade ja erakoolide taustal on hirm leviva kristliku sõnumi ees nii suur, et minnakse rüvetama viimset puhkepaika? Siis on ateismi/vanatühja jõud küll väga kokku kuivanud, kui sellisel moel oma elujõudu tuleb tõestada.
Rita Puidet