Kui meremees pani käed adra külge

Võru Katariina koguduses on Virumaalt tulnud Andres Mäeverele, kes laupäeval tähistas 60. sünnipäeva, lauluisalinn koduseks ning võru keel omaseks muutunud.
«Mõnes mõttes saab rääkida tagasi juurte juurde jõudmisest,» mõtiskleb Andres Mäevere, kelle isapoolne esiisa on pärit Räpina kandist. Muhelus püsib pastori näol, kui ta meenutab esimest Tamula kaldal käimist: «Tallinnast vaadatuna elasid siin maailma veerel karud!» Oleks mehele keegi öelnud, et õige pea viib panoraam Haanja mägedega mõtted kõigele kodusele, oleks ta ennustaja välja naernud. Aga inimene teeb plaane, Jumal juhib.
Suure lugemusega poisikesena sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt» toel laia ilma vastu huvi tundes otsustas ta pärast 8. klassi astuda merekooli, et maailmameredele seilama pääseda. Vanema venna, kes koolis juba ees, ja meremehest isa eeskujul. Plaanid täitusid, kuigi Nõukogude meremehel asja sadamasse polnud.
Ja ikkagi võimaldas tüürimeheamet kalalaeval reisimist rohkem, kui tavakodanik unistadagi oskas. Aga mündil oli ka teine külg: neli kuud merel – samad näod ja rutiinne töö – pani unistama maisematest radadest.
Veel merd kündes asus Andres Mäevere kaugõppes Tartu ülikooli majandust tudeerima. Siis tuli esimene abielu ning elu Pärnus koos «kohustusliku eluetapi» ehk tööga tuletõrjes. Aga ka majandusharidust eeldavas kaubandusvõrgus.
Kui Andres Mäevere usuteaduse instituuti õppima asus, olid nimekad vanameistrid veel rivis. «Eriline vaimne õhkkond tulenes õppejõududest,» kinnitab Mäevere. Ago Viljari oligi see, kes tegi Mäeverele ettepaneku Võrru minna. Stuudium oli veel pooleli, kui Mäevere 1981. aastal Võrru saabus. Küllap ei aimanud ta, et sellest saab teenimiskoht ligi 30 aastaks. Selle aja sisse jääb ka 12 aastat praosti ametis.
Liina Raudvassar