Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui majad oskaksid rääkida

12.05.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Tallinna Toomkiriku taga asuv veidi väsinud moega madal hoone on täis kirjutamata mälestusi.


300aastane maja ootab uut hingamist.

Aadress: Kiriku tänav 8, Toompea, Tallinn

Säilinud on elamu plaan aastast 1697: tegemist on toomkiriku köstri ja organisti elamuga.
1921–1935 asus siin EELK Konsistoorium.
Kuni 1940. aastani kasutasid maja ka noorsootöökeskus, kirikumuusika sekretariaat, Eesti Kiriku toimetus, arhiiv.
1940. a augustist 1941. a veebruarini ja 1944. a septembrist kuni 1994. a veebruarini anti peavarju taas konsistooriumile (kantselei, arhiiv, piiskopi ruumid, raamatukogu).
Usuteaduse Instituut kasutas maja aastatel 1946–1996.
Maja anti konsistooriumi otsusega tasuta üle Tallinna Toomkogudusele 7. oktoobril 1997.

Väikest osa neist mälestustest kuulsid need, kes läinud nädala neljapäeva õhtul Kiriku tänav 8 majja sisenesid. Usuteaduse Instituudi aastapäevapidustuste esimene päev lõpetati õhtupalvusega majas, mis on olnud instituudile koduks pool sajandit.

Siin õpiti ja elati koos sama katuse all töötava kirikuvalitsusega. Pikka aega instituudi haldusdirektorina töötanud Tiit Kaarlõp mäletab kooli all-linna kolimist. Praegune Usuteaduse Instituudi hoone Pühavaimu tänaval osteti 1,8 miljoni krooniga Tallinna linnalt ja alustati põhjalikku remonti. 1996. aasta sügisel kolis instituut välja Kiriku tänav 8 majast, konsistoorium oli lahkunud paar aastat varem oma praegusesse kodusse Kiriku plats 3.

Kogudus plaanib hostelit

Täna kuulub 17. sajandi lõpust pärit ajalooline hoone Kiriku tänav 8 Tallinna Piiskoplikule Toomkogudusele. Koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe sõnul on 10 aastat remonti oodanud majale tänaseks koguduse juhatus leidmas rakendust.  «10 aastat tagasi arvasime, et saame maja koguduse teenistusse, kus oleksid saal, tööruumid, õpetaja ametikorter. Tookord ei saanud me rahalist katet, sest Saksamaalt tulnud toetus oli lõpukorral. Omal aga jõudu remondiks ei olnud. Isegi eskiisprojekt oli valmis, aga jäi realiseerimata,» meenutab õpetaja.

Nüüd on toomkogudusel hoonele, mida praegu kasutatakse veidi kogudusetöös ja renditakse Rändmeistrile töökojana, uus perspektiiv. Juhatus on kavandanud majast ja õuel asuvatest kõrvalhoonetest hostelilaadse majutusasutuse teha.

«Esimesel korrusel oleks üks suurem saal ja söögisaal ühiskasutuses, ülejäänud ruumid teisel korrusel ja õuepealsed majad peaks majutuspaikadena välja ehitama. Saale saab kasutada ka kogudus ja miks mitte kursuste ja konverentside läbiviimiseks,» valgustab õpetaja Salumäe tulevikuplaane.

Restoril on valmimas hoonete eelprojekt. Selle eest tasumiseks on kogudusel raha, aga ehituseks tuleb leida investoreid. Õpetaja Salumäe ei ilmuta erilist optimismi, sest üks ajalooline muinsusväärtusega hoone, mis 300 aastat on muutmatul kujul säilinud, vajab kordategemiseks miljoneid. Kinnisvara väärtust vähendab asukoht Toompea südames, kuhu on raske autoga ligi pääseda, parkimisvõimaluski on nullilähedane.

Muinsus on hoitud

Rändmeistri juhataja Juhan Kilumets, kes päevast päeva Kiriku tänav 8 majas viibib, ütleb, et «maja seisukord on kontrolli all, aga ootab ja vajab suurt restaureerimist». Ja räägib, kuidas viis aastat tagasi päästeti maja suuremast hävingust. 17. sajandist pärit talalakke tuli vamm sisse. «Opereerisime vammist nakatunud kohad välja, sest vamm võib levida väga kiiresti ja siis on kogu maja läinud.»

Kiriku tänav 8 maja on muinsuskaitse all niivõrd, kui kogu Tallinna vanalinn on kaitse all ja siin kehtivad ranged reeglid. Muinsuskaitseametnikud on maja väärtust teadvustanud, aga see ei tähenda seda, et riigilt oleks võimalik remondiks raha saada. Kuigi EELK jaoks väärtuslik, ei kuulu maja Tallinna kirikurenessansi programmi. «Riik ega linn ei pea seda maja finantseerima, omaniku ülesanne on hoone korras hoida,» selgitab Kilumets.

Hoonet põhjalikult uurinud kunstiajaloolasena võib Juhan Kilumets nimetada selle väärtust mitmest aspektist. «Toompea hoonestuse kontekstis on see väärtuslik seetõttu, et on üks väga väheseid Rootsi ajast, s.t 17. sajandi lõpust ehedalt säilinud maju,» selgitab Kilumets.

«Toompea oli jõukate inimeste elupaik ja siin moderniseeriti väga jõuliselt 19. sajandil ning kõik varasem tehti ümber. Kirik oli suhteliselt vaesem omanik ja seetõttu ei ole maja selle valmimisest alates oluliselt muudetud. See on maapastoraadi tüüpi hoone ja mõjub üsna vahvalt aadlimajade vahel oma arhailisusega.»

Kunstiajalooliselt vajab hoone tõsisemat interjööri uurimist, leiab Kilumets. «Muu hulgas on säilinud dekoreeritud või lõuendiga kaetud talalagesid, mis on suhteliselt haruldased. Siin ei ole midagi lammutatud, on pigem kaetud.»

Kiriku ajaloo keskus

Veel peab Kilumets oluliseks kirikuajaloolist väärtust. «Maja on algusest peale olnud kiriku teenistuses. Seal on olnud konsistoorium, elanud Jaan Kiivit sen perekond, asunud Eesti Kiriku toimetus.»

Kas ümberehitused ja hoone uus planeeritav funktsioon lubab säilitada olnud aegu? Ivar-Jaak Salumäe arvab, et alumisi ruume on tulevikus võimalik ka muuseumiväljapanekuna kasutada. Ta möönab, et maja on kirikulooliselt rikas. «Kui sinna tahta muuseumi teha, siis on tarvis arvestada maja ülalpidamise kuludega. Mille arvel seda teha?»

Viimasel ajal on siin ja seal välja öeldud mõtet kiriku ajaloo keskusest (muuseumist), et säilitada ja koguda seda ainest, mis meid minevikuga seob. Kuigi Kiriku tänav 8 maja näib selleks suurepärane olevat, ei piisa selle idee realiseerimiseks vaid heast mõttest.

Mida arvata ühe maja kujundamisest kiriku ajaloo keskuseks, nii et seal võiks olla ruumi nii ekspositsiooniks kui ka aktiivseks uurimistegevuseks? Maja ülalpidamine ja ekspositsiooni loomine vajab palju vaba raha, aga ka innustunud ja asjatundlikke inimesi ideed ellu viima. Kas  see võiks olla üldkiriklik projekt ja missioon? Miks mitte ka kohustus kõigi nende ees, kes on kirikut kandnud läbi raskete aegade.

Sirje Semm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)