Kui elu ise meile pähe kukub

Juba mitmendat nädalat on Eesti suurimaks menuteoseks raamat selgeltnägijast Nastjast. Ja kuuldavasti olla ka selleaastane saade löönud kõik vaatajarekordid.
Millest see kõneleb? Müstikaihalusest? Teadvustamata eeskujude puudumisest?
Kahtlemata on see mugandunud inimese soov tugitoolist tõusmata maailma kohta üldistusi teha. Üldistusi võib ju teha, aga selleks peab olema enam teadmisi ja kogemusi, kui ühe inimese tunnetus või ühe saate formaat pakkuda suudab.
Kui meie surnuaiausku rahvas sama hulgaliselt kui ta hingede- ja jõuluajal kalmul käib, ka jumalasõna juurde jõuaks ja sellest õpetust otsiks, oleks meil kindlasti muresid vähem.
Ma ei tea, milline on hea elu valem, aga hiljaaegu, korrastades veidi oma põhiteadmisi inimeste aitamisel, leidsin materjalid, kus kõneldakse hea teraapiasuhte eeldustest. Ühe neljandiku neist moodustab meie teoreetiline pagas – teadmised ja kogetu, mis soodsate tingimuste korral mingisuguseks süsteemseks fooniks kujuneb ja meid toetab. Teise veerandi moodustavad head suhted terapeudi ja abivajaja vahel. Laias laastus võib küll öelda, et tavapäraste sotsiaalsete oskuste korral on heade suhete arendamine täiesti õpitav.
Kolmanda osa sellest tervikust moodustab meie usk heasse tulevikku, terapeutide keeles platseebo. Siin ei kõnelda ainult isiklikust käekäigust, vaid ka lootusest turvalisele sotsiaalkindlustussüsteemile ja rahule maailmas. Tõenäoliselt muidugi sõltub tuleviku tõlgendamine igaühe eelsoodumusest – ta kas usub, et igaüks võib oma hüveolu parandamiseks midagi ära teha, või peab ennast sõltuvaks ainult teiste otsustest, mis ei pruugi alati kõige õiglasemad olla.
Neljandaks ja kõige huvitavamaks komponendiks on elu ise. Kui me oma mõtlemises sellele ruumi ei jäta, oleme ummikus, või kui teised osad pole paigas, siis ei pruugi me arugi saada, kuidas elu ise meile pähe kukub.
Ristiinimesena võib muidugi arutleda, mis kuulub meie platseeboks nimetatud eeldustesse ning kui suure osa «elust endast» jätame jumaliku sekkumise hooleks.

Mari Paenurm