Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristuse rist on ainsaks sillaks armastava Jumala juurde

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. (Jh 3:13–17)

Ristipuu, kel kõigist puudest
tüvi kõige ülevam,
kõrgu üle kõigi maade,
õitse, kasva, haljenda.
Ole, rist, nüüd sillaks meile,
taevariiki vii meid sa.

Ristiülendamispüha ehk püha risti päeva pühitsemise traditsioon on saanud alguse IV sajandil, keiser Constantinuse valitsemisajal.
Pärimuse järgi sooritanud keiser Constantinuse ema palverännaku Jeruusalemma. Seal leidnud ta pärast pikka otsimist üles hauakoopa, kuhu Jeesuse ihu asetati pärast surma. Oma otsinguid jätkates leidis ta ka kolm ristipuud ning tahvlikese kirjaga «Jeesus Naatsaretist, Juudamaa kuningas». Kuidas aga saada teada, milline neist kolmest ristist oli just see, millel suri Jeesus? Palvetades, et Jumal annaks mingil kombel märku, juhtus, et sealtsamast kanti mööda surnukeha. Kohal olnud Jeruusalemma piiskopi soovitusel pandi riste kordamööda surnu peale ning kui kolmas rist tema pealt ära tõsteti, valdas kõiki hämmastus – surnu ärkas ellu. Ja et Jeesuse rist oleks kõigile kohalolijaile nähtav, asetati see kõrgele künkale.
Kas see pärimus vastab tõele või on vaid üks ilus legend paljude teiste omasuguste seas? Tundub uskumatu loona, et Jeesuse ja kahe hukatud röövli ristid oleksid säilinud aastasadu puutumatuna. Ent Jeesus räägib asjadest, mis tunduvad veelgi uskumatutena. Jumala tulemine inimeste keskele oma Pojas, see, et Jumal saab inimeseks, selliseks nagu meie, tundub veelgi võimatum. Enamgi veel: Ta tuleb meie keskele ning, nagu Issand ise ütleb, mitte kohtumõistjaks, vaid aitajaks ja päästjaks. Ometi seda me usume ja tunnistame.
Jeesuse sõnad: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu», kuuluvad küllap Tema enim tsiteeritud sõnade hulka. Kummaline küll, aga Jumal tõepoolest hoolib igast inimolendist selles maailmas, ehkki tihtipeale Tema hoolimine väljendub inimmõistusele käsitamatul moel.
Jeesus viitab Nikodeemosega vesteldes ühele sellisele seigale iisraeli rahva kõrberännakus. Nurisemine, Jumala süüdistamine toob kaasa karistuse mürkmadude näol. Hammustada saanu ainsaks võimaluseks ellu jääda oli vaadata keset laagrit ridva otsa pandud vaskmadu. Teisisõnu – iga inimene pandi vaba valiku ette: tahad elada, siis pead tegema nõnda, nagu Jumal on ütelnud. Pead vaskmao vaatamist naeruväärseks, palun väga, võid valida ka surma – valik on sinu. Piibel vaikib küll sellest, kas leidus ka neid, kes valisid surma, kuid kinnitab, et need, kes tegid Jumala sõnade järgi, pääsesid.
Seesama kordub ka Jeesuse juures. «Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.» Patu tõttu Jumalast lahutatud inimene on taas kord valiku ees: kas uskuda Jumala Pojasse, uskuda ka siis, kui Ta jõuetuna ristil ripub, ja võita elu, või pidada seda narruseks ning hukkuda. «Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,» kirjutab apostel Paulus.
Omapärasel moel tuleb suhtumine ristisse esile ka Vabadussõja samba puhul. Jättes kõrvale kunstilise lahenduse, on neid, kes pahandavad, nähes püstitatavas ristis ainult surma ja leina sümbolit. Ja leidub hulgaliselt ka neid, kes ei mõtesta seda lahti mitte kui ainult Vabadussõja mälestusmärki, vaid vaatavad sügavamale ning näevad selle taga kannatavat Kristust…
Keisrinna Helena leitud ristist, mille pärslased olevat Jeruusalemma vallutamise käigus röövinud, pidada tänapäevani olema järel mõningaid tükke. Kas see nii on või mitte, kas kogu pärimus on ehtne või ainult üks vagajutt, pole oluline. Oluline on, et Jumal on armastanud meid nõnda palju, et kunagi seisis see rist tõepoolest Kolgata mäel ning sellel on surnud Jumala Poeg meie pattude lunastamiseks. Et Kristuse rist on meile saanud tõeliseks ja ainsaks sillaks armastava Jumala juurde; redeliks taevasesse kirkusesse.
Ma kiitlen Issanda Jeesuse Kristuse risti üle. Ja kummardan Sinu kannatuse ette. Aamen.


Tõnu Taremaa,
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja