Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus seisab ukse taga, koputab ja ootab

13.04.2011 | | Rubriik: Jutlus

Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid. Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast. Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: «Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?» Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut. Siis ütles Jeesus: «Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.»
Jh 12:1–8

Vaeseid on meie juures kogu aeg, aga Kristust ei ole meil alati.
Kuidas seda mõista Kristuse enese sõna valgel, kui ta on öelnud, et «vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani»? Ilmselt ei saagi mõista, kui need kaks Piibli kirjakohta kontekstist välja rebida ning niimoodi nendele mõtlema hakata. Ometigi võib olla tõesti tõsi see, et Kristust pole alati, sest kuskilt maalt on siingi jäetud inimesele vabadus valida, kas uks avada või mitte, kui Kristus seisab ukse taga ja koputab. Vägisi ta ei tule tuppa. Aga kes talle avab, selle juurde ta sisse astub.
Kui heita pilk ajalukku, siis kaheldamatult on kirikul suured teened selle valdkonna arendamisel, mida me tänapäeval nimetame sotsiaaltööks.
Mingil ajal on see ehk puhtal kujul olnudki kiriku pärusmaa. Hiljem on ta selle suuresti justkui delegeerinud ilmalikule võimule, kuigi halastustöö ja diakoonia ei ole kirikust päriselt kadunud ega kao ka ilmselt kunagi. Kord rääkis keegi Soome kiriku esindaja niisuguse õhinaga kogu sotsiaaltööst, mida nad Soomes teevad, et üks kuulaja auditooriumist pidi küsima, kas neil sotsiaaltöö kõrval jääb üldse aega teha ka muud kirikule omast nagu sõnakuulutustöö, inimeste usulise kasvatamise ja harimisega tegelemine jms. Vaeseid, hädalisi ja abivajajaid on alati, aga kas ka Kristust on?
Kui pühenduda ainult sotsiaaltööle, unustades seejuures halastuse allika, siis saab Kristus tõepoolest väita, et vaeseid teil on, aga mind ei ole. Ajalugu näitab, et selline rada võib osutuda viimselt ka väga libedaks teeks.
On ju möödanikust hulga näiteid, kus paberi peale ja sõnadesse võib panna ilusaid teooriaid kõikide inimeste võrdsusest ja rahvaste sõprusest ning vendlusest, aga kui seda on püütud reaalsuses ellu viia Jumalat unustades või salates, räige ateismi ja punaste lippudega, siis on kõik lõppenud krahhiga. Ja küllap on selle valgel õigus kirjanik Dostojevskil, kui ta sedastab esmapilgul ehk jahmatava mõtte, et «inimlikkus lahus jumalikkusest on viimselt elajalikkus». Pole olemas inimlikkust ilma jumalikkuseta.
Jutluse aluseks oleva piibliloo moraal on ammu tuntud: ilusa teo tegijale ei saaks ega tohiks ette heita, et ta oleks saanud selle asemel midagi veel ilusamat teha ja seega oleks justkui teinud hoopis midagi sobimatut või koledat. Paraku näikse selline mõtteviis – iga asja juures ikka näha ja otsida midagi negatiivset ja laiduväärset – inimkonda saatvat juba aegade algusest. Isegi ilusate ja südamlike tegude puhul. Ka selline käitumine on ilmselt võimalik siis, kui Kristust ei ole meie juures.
Ilusa teo tegemise järel täitus koda hea salvi lõhnaga. Ilmselt heade ja ilusate tegudega ongi nii, et neid saab tajuda mitmete meeltega. Hea tegu ei jää kuidagi sumbunuks ega varjatuks, kui seda tehakse siira südame ja meelega.
Koda täitub sellega, millega me seda ise täidame. Siingi on antud meile suur vabadus valikute tegemisel. Inimese ihu on võrreldud ka kojaga. Pole päris ükskõik, mida me endale sisse sööme. Võiksime sellele mõelda, eriti paastuajal. Ja mitte ainult toidule.
Võib jälgida, mida meie süda, mõte ja meel meilt toiduks saab. Kui me alustame rõõmsalt uut päeva ja paljudele omaselt avame meediakanalid – telerid või raadiod, siis millega täitub meie koda? Sageli musta masendusega, sest peame kuulma, kuidas keegi hukkus tulekahjus, kuidas keegi sai autoavariis raskeid vigastusi jms.
Sellist negatiivsust tuleb meedia vahendusel ja ka teistelt inimestelt tihti kogu päeva. Ja siis imestame, et inimesed on masenduses, närvilised ja katki. Tulemuseks ongi see, et meil on vaeseid ja vaesust, nii majanduslikku kui hingelist, aga Kristust pole. Miks ei ole? Sest tihti me ise ei kuule, ei näe ega tunne, et ta seisab ukse taga, koputab ja ootab. Kes talle avab ja ta sisse laseb, võib kogeda, kuidas koda täitub heaga: rahuga, rõõmuga, hoolimisega, üksteisemõistmisega, armastusega…

Andres Tšumakov
,
Järva praostkonna vikaarõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)