Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristus on tõusnud

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number:  /

Meie KLPRs on kolmesalmilise variandi puhul kyrieleis asendatud halleluujaga.
«Kristus on tõusnud» (KLPR 106) on üks tuntumaid ja armastatumaid ülestõusmispühade laule, mida lauldakse kõigis kristlikes kirikutes olenemata usutunnistusest. Laulus ülistatakse ülestõusmispüha müsteeriumi – Kristuse surmast ülestõusmist.

«Kristus on tõusnud» on meie lauluraamatus pigem erandlik kui tüüpiline laul. KLPR annab laulu tekke kohta teada, et see on pärit XII sajandist. Selliseid vanu keskaegseid laule on KLPRs 9. Keskajal kirikutes peamiselt koori või kantori esituses kõlanud ladinakeelsete gregooriuse koraalide kõrval esines ka lauluvorme, mis olid pärit rahva hulgast.
Üheks selliseks keskaegseks lauluvormiks oli leise, mis tähendab rahvakeelset laulu, kus salmi lõpus on sõnad Kyrie eleison, kyrieleis, kyrioleis. Leise-tüüpi laulud olid kasutusel ilmselt koguduse vastulauludena palverännakutel, protsessioonidel ja ka jumalateenistustel.
Laulu «Kristus on tõusnud» lähtepunktiks ongi saksakeelne ühesalmiline leise «Christ ist erstanden», mille kohta pärinevad vanimad teated XII sajandist. XIV sajandist on säilinud juba neumadega kirja pandud käsikiri. (KLPRs on algse sõna kyrieleis või kyrioleis asemel salmi lõpus halleluuja.)
Leise «Christ ist erstanden» meloodia ja tekst on väga lähedalt seotud ladinakeelse ülestõusmispühade lauluga (täpsemalt sekventsiga) «Victimae paschali laudes» (Wipo Burgundiast XI saj). Nende laulude meloodiad sarnanevad teineteisega intervallilise struktuuri poolest ning on vanade kirikulaadide hulka kuuluvas dooria laadis.
Mõlemas laulus on välditud kannatust ja piina väljendavat pooltooni VI ja VII astme vahel. Arvatavasti lauldi sageli ladinakeelset sekventsi ja saksakeelset «Christ ist erstanden» vaheldumisi.
Järgnevatel sajanditel levis «Christ ist erstanden» laialdaselt ning XV sajandil lisandusid sellele 2. ja 3. salm. 1529. aastal kanoniseeris Martin Luther kolmesalmilise variandi ning see ilmus samal aastal Wittenbergi lauluraamatus.
Luther ise märkis, et kui mõnest laulust võib aegade jooksul väsida, siis laulu «Christ ist erstanden» peab igal aastal jälle laulma. Luther ise lõi vana laulu põhjal ka veel uue seitsmesalmilise laulu «Christ lag in Todes Banden».
Reformatsioonijärgsel ajal ilmus «Kristus on tõusnud» nii protestantlikes kui ka katoliiklikes lauluraamatutes, kus tuli ette mõningaid erinevusi nii laulu tekstis kui ka salmide arvus.
Valgustusajastul muudeti ratsionalismi vaimust kantuna laulu teksti (nt «Halleluuja» asemel «Jumal olgu kiidetud» jms), kuid lauluraamatu restauratsiooni käigus XIX sajandi keskpaigas taastati algne tekst ning mõni aeg hiljem võeti taas kasutusele ka ajalooline meloodiakuju.
«Uues lauluraamatus» (1899) on «Kristus on tõusnud» kahes variandis: lühemas ning samuti reformatsiooniajastust pärinevas pikemas variandis, mille autoriks on Michaeli Weisse. Viimases on salmide lõpus kyrieleis’i asemel halleluuja.
Erinevatel aegadel ilmunud lauluraamatutes, ka meie KLPRs, on laulus ka kolmesalmilise variandi puhul kyrieleis asendatud halleluujaga, kuigi ajalooliselt kipub õige olema siiski kyrieleis.  
Meloodia poolest järgib «Kristus on tõusnud» erinevalt paljudest teistest KLPRi vanadest meloodiatest selle ajaloolist eeskuju.
See kaugest minevikust pärit ja rahva seas läbi aegade väga armastatud laul on inspireerinud paljusid heliloojaid, kes on sellest teinud mitmeid seadeid ja töötlusi erinevatele koosseisudele.
Pille Raitmaa