Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kristus on toonud igavese elu kõigile

06.04.2011 | | Rubriik: Jutlus

Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesu­sele: «Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!» Aga tema ütles neile: «Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!»
Lk 13:31–35
Armas lugeja, paastuaeg jõuab peagi lõpule. Pühapäevast algab kannatusaeg, mis kestab Suure Nädala lõpuni. Kirikukalendri kirjakohtade kaudu liigume üha lähemale Jeesuse elu viimastele tundidele. Jutluse aluseks antud evangeeliumis tajume, kuidas õhkkond Jeesuse ümber on muutunud rahutuks. Isegi variserid tulid Teda hoiatama, keelitades Jeruusalemma mitte minema, sest Teda kavatseti tappa. Kõik teadsid Jee­sust ähvardavast reaalsest ohust ja küllap tegi selline olukord rahutuks ka Jeesuse jüngrid.
Jeesus jäi aga kõige selle keskel väga rahulikuks. Ehkki Heroodesel oli võim inimesi tappa, nii nagu ta tegi seda Ristija Johannesega, ei kartnud Jeesus teda. Ta oli oma jüngritele öelnud: «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata» (Mt 10:28), ja nõnda ei kartnud ka Ta ise minna Jeruusalemma, seal kannatada ning surra. Ta teadis seda, mis tulema pidi. Kardetavamad on siinses elus hoopis hukatus ja häving, mis võib osaks saada inimese hingele. Seda peaks Jeesuse arvates kartma.
Jeesus vastas Teda hoiatavatele variseridele, et Heroodese kavatsustest hoolimata ei muuda oma teekonda. Ta parandab veel haigeid ja vabastab inimesi pimedusest, nii nagu oli seda tänini teinud, ning kolmandal päeval jõuab oma tööga lõpule. Ta täidab selle, milleks on tulnud, ja alles seejärel on valmis lahkuma, aga mitte päevagi varem.
Jeesus läks Jeruusalemma teadmisega, et Ta võetakse kinni ja hukatakse. Kuid see ei olnud lihtsalt surm, vaid inimkonna lunastus. Ta pidi surema ka kõigi nende eest, kes olid pimeduse, kaduvuse ja põrgu meelevallas. Oma kannatuse ja surma sügavust aimas Jeesus ette, kuid läks sellest hoolimata Jeruusalemma.
Enne Jeruusalemma jõudmist heitis Ta eemalt pilgu pühale linnale ning tõdes: «Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!» Ta kasutas oma mõtete väljendamiseks pilti igapäevaelust. Kana annab alati oma poegadele monotoonse kaagutamisega teada lähenevast ohust ning tibud jooksevad hääle peale ema tiibade alla varju. See on nende jaoks kõige turvalisem koht. Oma väikese kehaga kaitseb kana poegi nii tule, kanakulli kui rebase eest. Jeesus on tahtnud koguda oma rahva poegi just nõnda kui kana, kuid peab siiski tunnistama: te ei ole seda tahtnud.
Küllap on see üheks valusamaks hetkeks inimese elus, kui töö lõpul tuleb tõdeda, et seda pole vastu võetud. Pakutud armastus ja hool lükatakse tagasi. Seetõttu jäeti ka Jumala koda Jeruusalemmas maha ja anti võimalus neile, kellel ei olnud kodakondsust ja kes olid Jumalast võõrdunud. Paganatele avati uks, et nad saaksid Jumalale lähedaseks Kristuse vere läbi (Ef 2:12–13).
Kristlastena on meile antud võimalus olla Jumala kodakondne. Iga pühapäev on väike ülestõusmispüha, mil me kuulutame rõõmusõnumit Jeesuse võidust surmavalla ja hukatuse üle. Kristus võitis põrguvalla ning seeläbi tuli ilmsiks Jumala ja inimese vaheline uus suhe. Tema surm ja ülestõusmine oli päästeks ja pöördepunktiks.
Jeruusalemma templi kõige püham paik oli Jumala asupaigaks ja sinna mindi kogema Jumala lähedalolu. Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi vahetus vana lepingu aeg uuega. Jumal hülgas templi ja seal ei toimetatud enam ohverdamist. Jeesus püstitas uue templi, kus Jumalat teenitakse tões ja vaimus. Jumal on Püha Vaimu läbi iga inimese lähedal.
Kristus on toonud igavese elu kõigile, kes Tema juures pelgupaika otsivad, nii nagu teevad seda tibud kana tiibade alla varju pugedes. Keegi ei pea hukkuma ega hukatuse teed käima. Kristus on toonud meile rahu ja me võime ülestõusmise lootuses rõõmu tunda igast päevast. Kuid ka kristlastena peame mõtlema Jeesuse sõnadele Jeruusalemma kohta, et Kristus oma koguduste peale vaadates ei tõdeks kord: «Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi …, aga teie ei ole tahtnud!» Andku Jumal meile kannatusajal ikka tarkust öelda: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Aamen.

Katrin-Helena Melder
,
Järva-Jaani koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)