Kristus – kõiksuse Issand

Kirikuaasta on lõppemas ja on loomulik, et selle viimasel pühapäeval mõtleme nii elule kui surmale ja kõige lõppemisele. Mis ootab meid ees surma järel? See on küsimus, millele inimkond on kogu aeg otsinud vastust.
Kristlik käsitlus kõneleb sellest, et meid ootab ees viimne kohtupäev, mil igaüks peab oma elust aru andma. Ning selle päeva järel saab üks osa meist igavesse ellu ja teine osa peab minema igavesse hukatusse.
Igavene elu ja igavene hukatus on sageli olnud minu jaoks kristlikus kunstis enim tundeid tekitavad teemad. Sageli on liitunud viimse kohtu teemaga hirm, kuid kristlane ei pea seda päeva kartma, vaid võib loota Jumala armule ja an­deksandmisele.
Inimene mõistetakse õigeks usust ja Jumala armust. Jumal saatis oma Poja siia maailma, et ta sureks ristil ja kannaks meie patud. Nii tuli andeksandmine. Kes usub ja on ristitud, see võib loota Jumala halastusele.
Selle päeva vastu tuleb valmistuda ja selleks ettevalmistuseks on meie elu. Kui inimene on elus teinud õigeid valikuid, siis ootab teda sel päeval võit, taaskohtumine tema eel sellest maailmast lahkunud omastega ja jäädav rõõm. Nii nimetataksegi saabuvat pühapäeva igavikupühapäevaks ja see annab meile lootust.
Kaido Soom