Kristlase vabadus

Vaadates inimesi olen sageli märganud, et üks meie muredest on selles, kuidas me teistele inimestele oma eluga välja paistame: kas meie elu näib piisavalt hea ja õnnelik ning mida teised meist arvavad. Sageli inimesed kardavad teiste arvamust nii väga, et ei julge oma elu elada. Näitena võib tuua meie ühiskonna postsovetliku suhtumise usku. Nõukogude Liidu ateistliku propaganda mõjul arvatakse, et usk on paha ja inimest ahistav. Olen kohanud kristlasi, kes ei julge oma usku tunnistada. Kui aga inimene peab oma maailmavaateid salgama, siis pole ta vaba.
Samuti on ühiskonnas klišeesid, millele teiste arvates kristlane peab vastama. Sageli arvatakse sedagi, et kristlase riietusstiil peab teatud trende järgima. Nii seatakse piire, mis pole pühakirjaga vastavuses. Tavaliselt on tegu väliste asjadega ja unustatakse inimese süda, mis peaks muutuma ja uueks saama. Tegelikkuses usk pole ahistav, vaid hoopis vabastav. Usk Kristusesse vabastab inimese oma elu rajamisest enda tegude, tavade ja teiste inimeste arvamuse najale.
Samas ei tähenda usu kingitud vabadus sugugi seda, et inimene oleks vaba kõigist reeglitest. Kristus vabastab oma järgijad inimeste seatud piirangutest, kuid seob neid tõe ja armastusega. Ta vabastab meid tegema häid tegusid ja elama õiget elu. Armastusest täidab kristlane Jumala antud reegleid ja teeb teistele inimestele head. Kristuse armastus annab suuna kristlase elule.
Kaido Soom