Kristlase proovikivid

Kui ma aastavahetuse eel Marko Tiitusega intervjuu aega kokku lepin, ütleb ta, et kahtlemata ei ole ta mingisugune esikaanepoiss. Ta on veetnud jõulud haigevoodis, neelab antibiootikume, et kopsupõletikust terveneda.
Mainib muu hulgas, et jõuluõhtuks oli kaplanite, emerituuris või reservis olevate vaimulike hulgast raske kirikusse asendajat leida ja et abikaasa sai nõusoleku alles kümnendal katsel – Esra Rahula, kellele olgu siinkohal öeldud südamlikud tänusõnad. «See on see vana kooli arusaam – me ajame ühist asja ja vajadusel tuleb selle huvi tarvis ka oma pühadeplaane korrigeerida.»
Ajame Sinuga juttu ajal, mil Eesti Kiriku toimetus on Sind valinud kolumnistina aasta tegijaks meie leheveergudel. Millised on olnud 2004. aasta olulisemad sündmused ja märksõnad Sinu enda jaoks?
Minu enda ja perekonna elus oli kahtlemata olulisimaks sündmuseks tütre Elsbet Helena sünd 11. veebruaril. See on midagi, mis ei jää ainult sellesse aastasse, vaid on muutnud elu aastakümneteks.
Koguduses (Juuru Mihkli – M.P.) on aasta tähtsündmuseks orelifondi asutamine, kirikus üldiselt kahtlemata uue peapiiskopi valimine. Märgilise tähendusega on olnud ka Evald Saagi lahkumine igavikku ja Toomas Pauli siirdumine emerituuri. Nende kõrval on kahtlemata palju hetki ja sündmusi, mis esimese hooga ei meenu, kuid mine tea – võib-olla just esmapilgul ebaoluline on see, mis muudab asjade käiku siin maailmas ja tuleb kaasa igavikkugi.
Sel aastal on kohalikus meedias ilmnenud ehk veidi teravamalt kristliku ilmavaate vastased meeleolud. Kuidas Sulle need sündmused paistavad?
Eesti intellektuaalid ei ole vist kunagi väga suured kirikusõbrad olnud. Teisalt on kahtlemata neid kultuuriinimesi, kes osalevad koguduste töös, ning veelgi enam kristlusesse positiivselt suhtujaid – aga nemad ei tee häält.
Üldiselt on ju levinud arusaam, et usk on midagi nii isiklikku, et sellest teistele ei räägita, ja need, kes arvavad teisiti, ei kipu sellest lehes kirjutama.
Ilmselt tuleb püüda kirikuvastasest kampaaniast üle olla, ehkki teeb tuska küll, kui sind kuritegeliku organisatsiooni liikmeks nimetatakse.
Novembris toimus Juuru rahvamajas kohtumisõhtu kirjanik ja kunstnik Ervin Õunapuuga – mina seal ei käinud, sest kops oli tõsiselt üle maksa läinud, aga kuulsin, et põhiliselt oli räägitud usuteemadel.
Ent meenutades Toomas Pauli, tuleb öelda, et ju siis on kirik ja tema õpetus sedavõrd tugev, et tema kallale tasub minna. Lauslaimamisel on veel teinegi positiivne tulem – see paneb ennast mõtisklema selle üle, mis on minu usk, mis on ristiusk üldse ja miks me kirikus käime.
Sa oled noor ja tegus inimene. Kuidas Sa jõuad?
Eks ole minulgi oht läbi põleda, kuid arvan, et rohkem kui ühe asjaga tegeldes on meie arusaamgi veidi avaram ning üht nokitsedes võime puhata teisest.
Kas pere tugi on Sinu jaoks oluline?
Jah, perest on abi eelkõige kogudusetöös. Maakoguduses toimib ikkagi see reegel, et õpetaja abikaasa on koguduse ema. Mirjam teeb siin ära ka kõik selle, mida keegi teine ei saa või ei taha teha. Justkui väikesed asjad, aga kokkuvõttes väga suur ja tähtis roll. Nii oma rõõmud kui ka mured saab eelkõige abikaasaga läbi arutada, tema on ka minu kolumnide esimene lugeja, väga heatahtlik kriitik.
Uus aasta tõotab kirikus olulisi sündmusi, jaanuari lõpus on tulemas vaimulike konverents. Millised on Sinu ootused ja mõtted konverentsi juhatuse esimehena?
Vaimulike konverents on minu jaoks olnud alati väga eriline sündmus. Vastupidiselt paljudele arvan ma, et meie vaimulikkond on väga tugeva potentsiaaliga ja omanäoline.
Inimesed, keda me konverentsile ootame, on sellised, kellega kohtumine ja kas või mõne sõna vahetamine on tähelepanuväärne sündmus. Ja see jätab jälje ja laengu hinge terveks aastaks. Vaimulike konverents on nagu suguvõsa kokkutulek või laulupidu.
Kuidas mõtestad lahti sellekordse konverentsi teema «kirik ja teoloogia»?
Ühelt poolt kasvas see välja 2005. aasta kirikupäeva ja vaimuliku laulupäeva sõnumist. Teisalt on kirik ja teoloogia käinud alati käsikäes, kirikut ilma teoloogiata ei saa olla. Ja vastupidi. Uku Masing on eelmise sajandi kolmekümnendail aastail väitnud, et igasugune kriis kirikus ja ühiskonnas algab teoloogia kriisist. Olen temaga täiesti nõus.
Mistahes praktiliste kiriku- ja ühiskonnaelu küsimuste lahendamise kvaliteet sõltub meie teoloogilisest potentsiaalist ja oskusest seda kasutada. Samas tuleb meenutada Evald Saagi sõnu, et iga ristitud inimene on teoloog, mitte üksnes ülikooli lõpetanu.
Usun, et me ei tohiks sulgeda teoloogiat ülikooliseinte vahele, siis tabab teda sama saatus nagu filosoofiat. Tavainimese jaoks tähendab ju filosoofia mingit habemikkude professorite udujuttu, millel pole tegeliku eluga vähimatki pistmist. Seega on teema väga päevakajaline.
Sinu enda veetava rühmatöö teema on kirik ja liturgia.
Jah, olen seal pigem moderaatorina ja eks see ole ühine arutelu. Usun, et liturgiline reflektsioon tuleb kasuks igale vaimulikule. Meil tuleb lahti mõtestada, mida ikkagi tähendab lause «Jumalateenistus on koguduse elu kese», samal ajal, kui enamasti käib teenistustel vaid tühine osa kogudusest. Kas usutunnistust lugeda jutluse eel või järel, on juba teisejärguline küsimus.
Minu jaoks on oluline pigem see, kas liturgilisel vagadusel on üldse mingit kohta XXI sajandi eestlase usuelus või jääb liturgia edaspidi vaid üksikute fännide pärusmaaks. Ise tahaksin küll vältida Saksamaal ja Põhjamaades küllaltki levinud praktikat, kus pastor läheb vabal pühapäeval jumalateenistuse asemel kalale või suusatama.
Millised on Sinu uue aasta soovid Eesti Kiriku lugejaile?
Arvan, et kristlase elu, töö ja missioon ei ole ainult veidikeseks ajaks hoogsalt ja efektselt särada. See on pidev protsess, kus meie eneste plaanide kõrval on ka suuremad plaanid, millega meil tuleb õppida arvestama, nii palju kui me seda oma piiratuses suudame.
Ja hoidma ka ennast, sest Jumalal on meid tarvis ka homme ja ehk veel mitmekümne aastagi pärast. Tauno Kibur ütles kord tabavalt, et kristlastena ei ole me sprinterid, vaid pikamaajooksjad. Tegelikult räägib seda ka Paulus.
Oluline on osata «surnud punktidest» üle saada ja vastu pidada. Kindlasti soovitan lugeda Eesti Kirikut – olen täielikult nõus Toomas Liiviga, kes mõne aasta eest ütles, et tegemist on Eesti ühe parema ajakirjandusliku väljaandega.