Kristlane pole kunagi lõplikult «valmis»

Mõne nädala eest osalesin Usuteaduse Instituudi täienduskoolitusel, mille teema oli elukestev õpe koguduses. Koolitustel on see võlu, et saab asjade üle järele mõelda ja vahetada oma rolli, hakates õpetajast õpilaseks. Elu teebki võluvaks avastamine, analüüsimine, kolmemõõtmelisus, uue leidmine ja ehitamine.
Soome rahvatarkus ütleb: kui maja on valmis, tuleb surm. Kui pühakiri nimetab Jeesuse kaaslasi jüngriteks ehk õpilasteks, on see koguduse elulaad. Püha Paulus nimetab selles ühenduses vajadust tahke toidu järele, ta toob pildi ristiinimese elust kui võidujooksust, ta peab silmas täisealiseks saamist Kristuse täisea mõõtu mööda.
Kristlane pole kunagi «valmis». Paraku on meie oma kirikus pidurid üks kõige paremini arenenud vahend. Edasiminekuks on vaja leppida kokku ühistes eelistustes. Kas tahame olla ühtne õppiv kirik ja järgida Kristust ning uueneda? Kui see on nii, siis pole meil vaja karta ei olevikku ega tulevikku.
Koolitusel kõneles dr Einike Pilli oma uuringu põhjal, millisena näevad eesti inimesed koguduse rolli, millised on inimeste ootused kiriku suhtes. Pooled tahavad saada kirikust emotsionaalset toetust, vaid veidi vähem (44%) tahab tutvuda Piibliga ja kuulata Jumalast. Ühendust Jumalaga ootab 34%, üksteise toetamise ootust nimetas 11% küsitletuist. Praktilist abi ootab veerand vastanutest.
Inimesed ootavad veel, et kirik oleks rohkem avatud, täidaks rituaalset rolli, koguks ja ühendaks kristlasi, pühitseks kirikuaasta suuri sündmusi ja toetaks inimesi nende elu tähtsail hetkil.
Küllap ka eesti inimesed ootavad, et kirik peaks uuenema ja arenema. Miks? Sekulariseerumise kiirus kasvab, kultuur muutub järjest vähem traditsiooniliseks, kasvab lõhe nüüdisaegse kultuuri ja kristliku kiriku vahel. Ka pühendunud kristlased kogevad probleeme kristliku sõnumiga. Traditsioon areneb (teiseneb), kui kontekst muutub.
Me ei vaja «rohkem» ega «vähem» traditsiooni, vaid teistsugust traditsiooni, mis on arukas ja mõistetav. Me ei ole ainult traditsiooni pärijad, vaid ka selle järeleproovijad ja rakendajad. Küpse koguduse tunnused on eneseteadlikkus ja enesetundmine; vastastikuse seotuse ja sõltuvuse tunne; selged väärtused ja pühendumised; suhtumine probleemide käsitamisse normaalse osana osaduskonna elus; inimeste aktsepteerimine sellistena, nagu nad on.
Küpset kogudust iseloomustab eluga toimetulek ja tingimusteta armastus.

Tiit Salumäe,
Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja