Kriisiajal kirikus

Meie riik on raskustes. Peadpööritavast edust ja püüdlustest heaoluriigi poole on lühikese aja jooksul saanud pidurdamatuna tunduv allakäik ning reaalseid stabiliseerumise märke pole paistmas, kuigi esimese olulise sammu selles suunas on vabariigi valitsus eelarve kärpimisel teinud. See üksmeeles sündinud otsus oli riigimehelik ning peame palvetama, et sellist üksmeelt ja otsustuskindlust jätkuks valitsusel ka edaspidi. Usun, et mõneaastane püksirihma pingutamine on kordades etem kui meie lõunanaabrite valik, kes mõnikümmend aastat peavad riigivõlga maksma.
Riik ja kirik on lahutatud, aga mitte niivõrd, et riiki tabanud kriis ei mõjutaks kirikuelu. Kirikuliikmed on samasugused riigikodanikud kui kõik ülejäänud ja kiriku materiaalne elu on tihedalt läbi põimunud riigi majandamisega. Majanduslangusest tulenevad tagajärjed on jõudmas kirikusse ning nende mõju alles esile kerkimas.
Tunduvalt väheneb 2009. aastal riigieelarvest eraldatav raha pühakodade programmile. Uute objektide töösse võtmine nihkub edasi ning lähemal paaril aastal saame mõelda ainult pooleliolevate tööde lõpetamisele. Loodan, et märtsis on võimalik avaldada selle aasta objektide nimekiri ja investeeringute summad. Kindlasti vähenevad kohalike omavalitsuste toetused kogudustele, sest kärpe peab üle elama ka nende tulubaas. Olen  kindel, et linnad ja vallad jätkavad koguduste toetamist ka edaspidi. Kontserdid kirikutes toimuvad edasi, uksed teelistele on jätkuvalt lahti ning kohaliku kogukonna ettevõtmised jäävad.
Koguduste toimetuleku seisukohalt on oluline liikmeannetuste laekumine. Kui uskuda põhjanaabrite lähiminevikus juhtunut, siis nende kogemus ütleb, et lama (soome k madalseis, kriis, surutis – toim) ajal vabatahtlik annetamine kirikule kasvas. Kuidas kujuneb see meil, ei julge ennustada, sest Soome ja Eesti kirikud on oma suuruselt ja toimimismudelilt täiesti erinevad.
Pole mõtet halada, kiruda ega kaasa minna süüdistuskõnedega riigi aadressil – raskel ajal oleks see kohatu. Tuleb teha usinasti tööd, olla üksmeeles, nii kogudustes kui kiriku juhtimises. Me peame palvetama ja selle abil andma tuge nendele tegemistele ja otsustele, mis stabiliseerivad olukorda riigis ja hoiavad alles kirikut ning aitavad meid kõiki edasi minna parema tuleviku poole. Üheks oluliseks ülesandeks riigi ees kriisist väljatulekul on haldusreformi kiire läbiviimine. Juhtimine on muutunud kulukaks ja ülereguleerituks, kontroll kulutuste üle ei ole efektiivne. Tekkinud majandusraskused ei võimalda jätkata iganenud juhtimisskeemiga, mis tähendab haldusreformi möödapääsmatust.
Kirikus on pikka aega räägitud võimalikust haldusreformist, selle elluviimise võimalikust mahust ja rakendusperioodist. Seni ei ole üksmeelele jõutud ning midagi konkreetset pole kavandatud. Kas on õigem oodata? Arvan, et mitte. Sagenenud kriisijuhtumid kiriku juhtimises annavad märku sellest, et on aeg tegutseda. Hiljaks jäämisel saab olema tegu juba tagajärgede likvideerimisega. Targem ja odavam on kindlasti ennetav tegutsemine ning lähema kahe aastaga tuleks haldusreform kirikus läbi viia.
Ei tohi unustada, et meie kirik on tegelikult väikese liikmeskonnaga: 165 kogudusest 68 on alla 100 annetajaliikmega, nende hulgas 28 kogudust alla 50 annetajaliikmega. Kogudused omakorda on koondatud 12 praostkonda, mis oma liikmete koguarvult ja haldussuutlikkuselt on väga erinevad. On selge, et sellise väikesearvulise liikmeskonna kohta on liiast iseseisvalt administreeritavaid struktuurilülisid ning paratamatult meenub rahvatarkus, et üks ahel on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli.
Mida peaks haldusreform andma kirikule ja tema töötegijatele ning koguduse liikmetele? Kirikule tervikuna peaks ta andma lihtsama ja kuludelt optimaalsema kahetasandilise juhtimisstruktuuri, kus tippjuhtidel on otsustusõigus ning sellega kaasnev vastutus. Haldusreform peab vähendama kirikusisest bürokraatiat ja andma kokkuhoidu inimressurssides, mille kaudu omakorda tõuseb sisemine konkurentsivõime ja kvaliteet ning töötegijatele luuakse enam eeldusi töö vääriliseks tasustamiseks. Haldusreform peab tagama senisest parema piiskopliku hingehoiu vaimulikest töötegijatele ning tekkinud konfliktsituatsioonide operatiivsema lahendamise piiskopliku võimu toel. Koguduse liikmetele peaks haldusreform andma senisest parema kvaliteedi Jumala teenimisel, suurema kindlustunde ja usu kiriku püsimajäämisse, senisest parema suhtlemisvõimaluse kiriku tippjuhtidega. 
Milline peaks olema haldusreformi sisu? Esitan siin oma isikliku arvamuse: tuleks moodustada piiskopkonnad (koguarv 4), kaotada praostkonnad, vähendada iseseisvate koguduste arvu väiksemate liitmise teel suurematega ning andes väiksematele abikoguduse staatuse. Kindlasti on alternatiivseid variante (näiteks praostkondade arvu vähendamine), kuid need jäävad oma sisult poolikuks. 

Mati Maanas,
assessor