Koos Jumalaga polegi nii raske

Kirikuaasta viimane
pühapäev suunab mõtted elu piiratusele ja valmisolekule Kristuse taastulekuks.
Siin kirjakohas on lugu vastutusest ja oma võimu kuritarvitamisest. Mida meile
sellega öelda tahetakse? Kas tõesti soovib Jeesus oma looga meid hirmutada?
Mind pani see jutustus küsima. Jeesus räägib nähtustest, mida tänaselgi päeval
enda ümber näen. Ometi on enamus inimesi valmis kinnitama, et peame kõik kandma
vastutust oma elu ja ümbruse eest. Samuti suhtutakse võimu kuritarvitamisse
valdavalt taunivalt. Miks oleme oma sõnades nii selged, aga tegudes alati
mitte? Üks põhjus võibki olla selles, et mis on teoreetiliselt selge, jääbki
teoreetiliseks.

Ja Issand ütles: «Kes küll on ustav ja
arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma
määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener
mõtleb oma südames: «Mu isand viibib tulles,» ning hakkab peksma sulaseid ja
tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval,
mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle
sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Igaühelt, kellele on antud palju,
nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel
rohkem.

Lk 12:42–46,48

Kirikuaasta viimane pühapäev suunab mõtted
elu piiratusele ja valmisolekule Kristuse taastulekuks. Siin kirjakohas on lugu
vastutusest ja oma võimu kuritarvitamisest. Mida meile sellega öelda tahetakse?
Kas tõesti soovib Jeesus oma looga meid hirmutada? Mind pani see jutustus
küsima. Jeesus räägib nähtustest, mida tänaselgi päeval enda ümber näen. Ometi
on enamus inimesi valmis kinnitama, et peame kõik kandma vastutust oma elu ja
ümbruse eest. Samuti suhtutakse võimu kuritarvitamisse valdavalt taunivalt.
Miks oleme oma sõnades nii selged, aga tegudes alati mitte? Üks põhjus võibki
olla selles, et mis on teoreetiliselt selge, jääbki teoreetiliseks. Sellepärast
tahan mõelda, kuidas võiks vastutuse vajadus meid isiklikult puudutada.

Kirjakohas pole juttu lihtsalt rumalast
vastutuse puudumisest, vaid vastutavast võimu kasutamisest. Antud loo
majapidaja kuritarvitab talle usaldatud meelevalda, muutudes vägivaldseks nende
suhtes, kes temast sõltuvad. Siiski arvan, et ei saa selle loo konteksti
piirata, vaid võimukandjate või juhtidega. Igaühel meist on oma meelevald ja
keegi meie läheduses on meiega ka nõnda seotud, et võiksime teda ebaõiglaselt
ära kasutada. Ülekohus ei pruugi alati ollagi selgelt nähtav. Vahel olen
kohanud üsnagi hillitsetud ja hästi peidetud vägivalda, mis piilub
armastusväärse malbuse varjust. Lõpuks on meie käes peale inimsuhete veel palju
muudki Jumalale väärtuslikku. Niisiis lugu ikkagi kõigile.

Mis aga viib inimese nõnda kaugele, et
temast saab ülekohtune vägivallatseja? Jeesus alustab oma lugu usaldusest, mis
on majapidaja õiguste aluseks. Peremees usaldab teenrit, aga ometi kaotab
viimane selle oma väära käitumisega. Miks riskitakse siin usaldus kaotusega?
Vähe usutav, et terve mõistusega majapidaja poleks arvestanud võimalusega, et
tema ülbus ka isanda kõrvu ulatub. Nõnda on tegu juba algusest riskantse või
väga rumala käitumisega. Rumalate peale halastatakse ka kirjakohas, aga teadlik
õelus saab karmilt karistada.

Meile osutatud usaldusega polegi nii lihtne
toime tulla. Kellelegi tundub, et ta pole juba loomu poolest seda väärt. Keegi
arvab, et ei suuda vastata ootustele. Keegi üritab usaldust õigustada, aga
tüdib või väsib. Kõigi nimetatud olukordade puhul on lõpuks küsimus usaldusest
iseenese suhtes. Kas pean end vääriliseks, õigustatuks, suutlikuks minule
osutatud usalduses. Nõnda võiks selle loo valguses olla meile küsimus, kas
usaldan ja armastan iseennast. Kui ma ei suuda ennast armastada ja usaldada, on
ka minule usaldatuga raske õiglaselt toimetada. Kui ma ei pea end usalduse
vääriliseks, saab hirm, süü, häbi, viha minu üle võimust ja pimestab minu
silmad mõistmaks armastust.

Siin võib mõelda kasvõi sagedasele murele
enese ebapiisavusest. Kui kuuleme kirjakohas öeldut neist, kellele on palju
antud, võime muutuda murelikuks oma panuse pärast. Tihti võib tunduda, et
kasutame enese kätte usaldatut liiga vähe ja peame end süüdlaseks raiskamises.
Nõnda ahastades võib meist saada tõepoolest raiskaja. Kui end pidevalt tunda
ebapiisavana, ei saa me ka tunda rõõmu sellest, mida teeme. Ennast piitsutades
võib lõpuks väsimus nõnda suureks minna, et meile usaldatu eest hoolitsemise
asemel hakkame hoopis seda hävitama.

Tahan loota, et asjad pole meiega siiski
väga hullud ja leiame endast piisavalt armastusväärset. Kuna aga on oht
kergesti pinda jalge alt kaotada, vajame ikkagi meeldetuletust. Jumal peab meid
usalduse vääriliseks ja annab meie kätte kasutada oma väärtusliku vara, oma
loodud maailma. Ta soovib, et hoiaksime seda vastutustundlikult ja usub, et
saame sellega hakkama. Ta ei arva, et oleme täiuslikud. Täiuslikkuse taotlus on
ikka pigem meie inimlik ambitsioon, mille püüdlustes end kergesti kibeduse või
lootusetuse rajale tõukame. Jumal tahab, et lepiksime oma piiratusega ja
andestaksime enesele oma puudulikkuse. Kuna Tema teab meie inimlikkusest palju
rohkem, pakub Ta meile omapoolset toetust. Ta annab meile ette ülesande ja
toetab meid selle täitmise juures.

Jutustuse majapidaja kaldub kõrvale temale
antud kohustusest ja võtab endale suuremad õigused just enese usaldamatuse
tõttu. Ta üritab üleolevas hoolimatuses teistele ning ka enesele üleolekut
tõestada. Kardan, et nii toimides jääb igaüks meist iga järgmise sammuga
järjest üksikumaks ja saab hüljatud nii inimeste kui ka ilmselt Jumala poolt,
nagu seda kirjakohast järeldada võib. Kui Jumal on pidanud meid usalduse
vääriliseks, siis ei jäeta meile enam võimalust eneses kahelda. Suutmatus oma
piiratusega leppida ja oma ebatäiuslikkust andestada,  viib meid lahku Jumalast. Miks aga peaksime
seda soovima?

Kui hirm 
karistuse ees paneb mind midagi muutma, siis miks ei võiks see juhtuda
ilma manitsuse ja ähvardusteta. Karistuse hirmus tegutsedes on eesmärgiks ju
samuti hüved. Seda enam võiks neid taotleda ilma hirmuta. Teadlik ajastu ja
olukordade hindamine ja tunnetamine ja ootamisele ettevalmistatus annab
vajaliku vastutustunnetuse, mis ei toetu hirmule. Hirmu kaudu vastusele
sundimine ei anna häid tulemusi. Õnnistusrikas on meelsasti ja sisemisest
valmisolekust innustatud vastutuse kandmine. See saab oma õnnistusrikka palga.
Seda enam, et sellist vastutust ei kanta palga pärast.

Jumal armastab meid. Tema on meid nõnda
usaldanud, et on ennast ohverdanud ja meile andestanud. Andestamist enesele
ootab ta ka meilt. Võime ju elada nii, et sellest oleks rõõmu meil enestel,
teistel meie ümber ja ka Jumalal. Koos Jumalaga, kui me end Temast ei lahuta,
on see kerge. Aamen.

Naatan Haamer, Tartu praostkonna vikaarõpetaja