Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Koolitus anglikaani teoloogiast

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Usuteaduse Instituut (UI) korraldas vaimulike, teoloogide ja teoloogiaüliõpilaste täienduskursuse teemal «Anglikaani teoloogia arengutendentsid ning nende võimalused ja väljakutsed oikumeeniale».
UI-l olid külas neli vaimulikku Inglismaalt: dr Jeremy Morris, Anthony Hammill, Sarah Partridge ja Andrew Vaughan. Koolituse viis läbi Jeremy Morris, Cambridge’i ülikooli Trinity Halli kolledži kaplan ja teoloogiaõpingute direktor. Tema teadustöö põhiteemadeks on Euroopa kirikulugu, anglikaani teoloogia ja eklesioloogia (rõhuasetusega anglikaani kõrgkirikul), oikumeeniline liikumine ning laiemalt religiooni ja sekulariseerumisega seonduv temaatika.
Kes on anglikaan?
Esimene loengutsükkel algas küsimusega: kas anglikaani kirik on kriisis? Jeremy Morris tõi näite uksehoidja Bobist, kes igal hommikul ulatab talle tööle tulles kõik kriitilised artiklid anglikaani kiriku kohta, mida vähegi võimalik leida on. Ka hoiab Bob teda pidevalt kursis mujal meedias tehtava kriitikaga kiriku aadressil.
See näide viis vägisi mõtted sellele, et luterlikus kirikus on liiga vähe Bobe, kes meie kirikutegelasi pidevalt reaalse eluga silmitsi seaks, muidu kipuvad tiivad meid kõrgustesse kandma, aga õhk on seal kõrgel teatavasti hõre.
Lektor vaagis teemat nii- ja naapidi, mis jälle omakorda viis mõttele, et ega Bobidest ka palju kasu pole, lahendust kriisile ei tea ju nemadki.
Esimese loengutsükli lõpetas J. Morris lausega, et pärast pausi räägime, kes õieti on anglikaan, millele tõi näite UI rektor dr Randar Tasmuth ühelt Londonis toimunud oikumeeniliselt kohtumiselt. Koos oli aukartust äratav hulk vaimulikke, kes olid kogu maailmast kohale lennanud lennukitega, saastades keskkonda, raisates raha ja aega, et arutada homoküsimust kirikus, samal ajal kui keskmine anglikaan on musta nahavärviga kolme lapse ema, kelle elamus pole elektrit, kes käib päevas maha miili jagu maad, et vett tuua, kelle tutvusringkonda kuulub kindlasti mõni aidsihaige jne.
Kahtlemata oli koolitus huvitav. Kuulata anglikaani kiriku kirevast ajaloost, kui ei pea seminari lõpuks sooritama eksamit, on mõnus. Religioosses mõttes on Inglismaa kahtlemata huvitav Euroopa riik juba seetõttu, et luterlikul reformil oli seal väga vähe mõju. Valitses ju tollal kuningas, kes «reformis» kõike ja kõiki, kaasa arvatud kirikut. Lutherit hakati teoloogina hindama alles 19. sajandil.
Rõõmustavat oikumeeniast
Kõige huvipakkuvam oli koolituse kolmas päev, kui juttu tuli oikumeeniast, mingil määral ka ajaloost, kuid peamiselt praegusest situatsioonist. Seda, kuidas eri konfessioonid kasutavad üksteise pühakodasid jumalateenistusteks, nii ühisteks kui oma konfessiooni sisesteks, korraldavad ühiseid palvetunde, et on loodud mitmeid ühendusi, kes seda tööd juhivad, on kosutav kuulda.
On tõepoolest meeldiv, kui ühe kristliku kiriku esindaja saab väita, et «kohalikus kontekstis toimib oikumeenia tõhusalt» ja selleks on muu hulgas kolm põhjust:
• 19. sajandiks oli anglikaani kirikus välja kujunenud sedavõrd lai religioosne mitmekesisus, et tuli lihtsalt õppida üksteisega arvestama,
• kiriku liikmete arv väheneb, eriti vabakirikutes suurlinnade keskustes, kirikuid suletakse, järelikult tuleb neid jagada,
• anglikaani kirikul on hooneid palju, eriti maapiirkondades.
Et anglikaani kirik on erinevate teoloogiliste arusaamade poolest kirev, nimetatakse seda ka oikumeeniliseks kirikuks. Ja kuna oikumeeniliste kokkulepete saavutamiseks laiemalt läheb aega sadade aastate kaupa, siis oli seda väga hea kuulda.
Lõpetuseks tänas rektor Randar Tasmuth külalislektorit ja kinkis talle raamatu, kus dr Urmas Nõmmiku artikkel «Lazar Gulkowitschi täielik bibliograafia», mis on esmakordselt koostatud ja ilmunud. Teine eksemplar kingiti Cambridge’i ülikooli raamatukogule, kuna Oxfordi ülikooli raamatukogul seda artiklit kindlasti veel olla ei saa.

Miina Piir