Kõnelevad ristid

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!
Mt 20:28
Väheste inimeste elus on surm oodatud külaline. Enamasti on ta kutsumata võõras, kes jõhkralt katkestab meie maise teekonna. Vaevalt leidub kedagi, kelle elutöö eesmärgiks oleks surm, eriti veel surm kellegi teise eest.
Surnuaial kohtab erisuguseid hauatähiseid. On suuri ja uhkeid hauamonumente, on väiksemaid hauakive, on lihtsaid riste. Oma elutuses on nad ometi väga kõnekad. Paljud hauatähised annavad tunnistust sellest, et siia on maetud inimene, kelle jaoks elu on tähendanud üksnes ajavahemikku sünnist surmani. Nendest õhkub leina, mida on raske kustutada. Ent kõige kõnekamad on lihtsad ristid, sageli haual, mille juurde teegi on juba rohtu kasvanud. Sest nad ei räägi ainult murest ja leinast, elu lõppemisest, vaid räägivad ühtlasi usust, mis on jäänud kestma ka surmas.
Nad viitavad ristile Kolgata mäel, mis kõneleb kõige valjemini. Kõneleb lootusest, kõneleb sellest, et surm ei lõpeta kõike meie elus. Kõneleb sellest, kuidas Jumal tuli oma Pojas meie keskele, meid teenima ning juhatama meile teed igavesse ellu. Sellest ristist kiirgab valgust ja lootust meie igapäevasesse ellu, kinnitades, et meie elus ei ole enam määravaks surmakartus ja hirm. Kolgata rist annab meile julgust elamiseks ja suremiseks, see on Jumala nähtavaks saanud armastuse märk. Kandkem seda siis oma südames, teades, et kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.
Issand Jeesus Kristus, ma tänan Sind selle eest, et Sa oled mind oma elu hinnaga lunastanud surma ja patu meelevalla alt. Aita mind, et kogu mu elu oleks juhitud Sinu sõnast, ava minu süda nägema Sind igas oma ligimeses. Anna mulle jõudu elada oma elu Sinu eeskujul alandlikkuses ning teisi teenides. Aamen.
Tõnu Taremaa