Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kõneldes elust ja traditsioonist

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Vahel inimesed enam ei adu, mil määral meie elu jätkuvalt mõjutab kristlik kultuuripärand, tõdeti Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) 27. septembril läbiviidud konverentsil «Traditsioon ja elu».

Sobilik tempo ja hea korraldus olid märksõnad, mis Tallinna metodisti kirikus toimunud konverentsist üldmulje lõid. Päeva juhtisid EKNi haridustöö projektijuht Einike Pilli ja Joosep Tammo.
Tervituskohvi järel vaatamiseks pakutud Aldur Vunki dokumentaalfilm «Ühendav usk» aitas suurepäraselt päevakorda võetud teemaderingi. Vähem kui poole tunniga vaadeldakse sel aastal valminud linatöös tuhande aasta sündmusi, pajatatakse ristiusu Eestimaale jõudmise lugu; juttu tuleb Taarast ja hiitest, muinasaja lõpu ristripatsitest, vanadest kivikirikutest ja väikestest puukirikutest, vennaste palvemajadest ja setu tsässonatest.
Filmi algus- ja lõpukaadrites antakse sõna suures pildis vaatajateni toodud ülem­preester Ardalion Keskkülale, kes kinnitab: «Selleks, et liikuda ühel meelel ja ühes suunas, et teha ühesuguseid asju, selleks kahtlemata on vajalik üks usk ehk siis sarnane kujutlus sellest, mis toimub ja kuidas toimub.»

Kristus lõpetas traditsiooni
«Ma armastan kiriku traditsiooni kogu oma hingega, aga ma pole traditsionalist, sest Kristus on lõpetanud igasugu traditsiooni,» kinnitas konverentsi avasõnad ütelnud EKNi asepresident piiskop Philippe Jourdan. Piiskop tõi näite esimestest kristlastest, kelle arusaam usust erines teiste religioonide omast: ristitud kuulutasid tõde, aga teised jälgisid, et õiged kombed oleks täidetud.
Peaettekande kristlikust (rahva)pärandist kultuuriaasta kontekstis pidas folklorist Marju Kõivupuu. «Pärand on auasi, aga sellega tekib tihti ka probleeme,» nentis Kõivupuu, selgitades, et pärand osutub lõhkiseks künaks, kui me ei oska temaga midagi mõistlikku pihta hakata.
Lektor tõi näiteks vanad kirikud, mille otstarve koguduse kokkukuivades suureks küsimuseks on. Veel nimetas ta matusekommete muutumist: laibamatus on jõuliselt asendumas tuhastamisega ning inimesed, minetades sajandeid püsinud traditsiooni, on loomas uusi käitumistavasid.
On raske ja oluline küsimus, mis asub kõrvaleheidetu asemele. Kalmistud kannavad kultuurimälu, on käsitletavad identiteedi asupaigana (kodumaa on koht, kuhu on maetud meie esivanemad).
Kõivupuu nentis, et iga järgnev võim püüab oma ideoloogia juurutamiseks sättida oma sümbolid endiste pühapaikade asemele; drastilisemad näited lähiminevikust on ladudeks kohandatud kirikud ja kolhoosikeskusteks muudetud kirikumõisad.
«Mis seob erinevaid põlvkondi, on traditsioon,» kinnitas Marju Kõivupuu, lisades, et me vahel isegi enam ei adu, kuivõrd oleme mõjutatud oma mõtlemises, sõnas ja teos esivanematelt päritud rikkalikust kristlikust kultuuripärandist. Kui räägime Maarjamaast, imetleme maarjaheina ja räägime nende märksõnadega seotud rahvakalendrikombestikust.

Kristlus annab korra
Oma kaasettekandes rääkis piiskop Einar Soone kirikuaastast ja jumalateenistuse korrast kristliku elurütmi traditsioonis. «Kas traditsioon ei ole kivistunud ja arengule takistuseks,» paiskas piiskop auditooriumi retoorilise küsimuse, mis oli kõnekas juba 16. sajandil ladinakeelse ütlemisega semper reformanda (alaliselt muutuv).
Maailmas valitseb kord, mille lõi Jumal. Piiblis joonistub välja kosmiline rütm ja süsteem. Iga inimese elus võime samuti tunda elu ja rütmi, mille intiimne väljendusvorm piiskopi sõnul on inimese südametuksed. Universumis valitsev seaduspära pakub võimaluse kooskõlaks Looja ja loodu vahel: «Inimesele on antud vaba tahe ja sellega arvestades on tal võimalus harmooniliseks kooseluks inimeste ja Jumalaga.»
Toomas Jürgenstein astus Tartu Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana üles kaasettekandega «Traditsioon, noored ja kool». Küsimusele, kui altilt järgivad koolinoored traditsioone, vastas esineja: «Klassikalised (usulised) traditsioonid enamikule õpilastest midagi ei ütle, küll aga ollakse varmad ise looma uusi traditsioone.»
Jürgenstein rääkis kahest kooli mudelist, õpetamiskesksest ja loomisele keskenduvast; viimase puhul, mida püüab Treffneri gümnaasium järgida, on õpetaja ja õpilane senisest enam partnerid, kelle vahel valitseb monoloogi asemel dialoog. Aga läbi dialoogi on suur võimalus noortele selgitada sügavamaid tõdesid ning traditsiooni.
Väikesearvulistes rühmades pakkusid erinevad töötoad võimaluse mõne teemaga süvitsi ja kaasarääkivalt tegelda, teemadena pakuti järgmisi: kool traditsiooni kandjana; elav traditsioon kirikulaulus; kuidas osaleb kirik kodanikuühiskonnas; eluväärtused ja perekond; noored, traditsioon ja kirik.
Konverentsipäeva lõpetama jäävast paneelvestlusest anti koduteele mõte: ülimaks on armastuse käsk, sest Jumal ise on armastus, ja kõik sõnad, kombed ja tavad, mis selle vastu astuvad, on kõlbmatud.
Liina Raudvassar