Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kolmeteistkümne riigi kirikumuusikud Lausanne’is

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Septembri lõpus toimus Šveitsis Lausanne’is Euroopa kirikumuusikute konverents.

Taas kogunesid Euroopa protestantlike kirikute muusikud septembri lõpus, et arutleda kirikumuusikat puudutavatel aktuaalsetel teemadel, kuulata kontserte, tutvuda erinevate orelitega, soojendada suhteid, teha edasisi koostööplaane, kuulata, kuidas on ühel või teisel riigil vahepeal läinud ning mis on edaspidi plaanis.
Selle aasta kohtumine toimus Šveitsis Lausanne’is. Kohal oli üle neljakümne osavõtja, kes olid tulnud kolmeteistkümnest Euroopa riigist. Eestit olid esindamas EELK Kirikumuusika Liidu esimees Tuuliki Jürjo ja Sigrid Põld.
Šveits on kultuuriliselt väga mitmekülgne maa. Ametlikke riigikeeligi on neli: saksa, prantsuse, itaalia ja retroromaani. Kõige rohkem räägitakse saksa keelt. Meie konverents toimus aga Prantsusmaa piiri ääres ning see ala on eelkõige prantsuse keelt rääkivate šveitslaste piirkond.
Konverentsi teema oli «Genfi psalter – 450».

150 viisistatud psalmi
Šveitsis on kaks suuremat kirikut – katoliiklik ja reformeeritud evangeelne kirik, millele on aluse pannud Ulrich Zwingli ja Jean Calvin 16. sajandil.
Kohe esimesel päeval viidi meid Genfi katedraali ehk siis reformatsiooni hälli, et saaksime tunda, näha ja mõista, mida tähendas usupuhastus Šveitsis. Genfi katedraalis kuulasime esimest loengut reformatsioonist, nägime tooli, millel väidetavalt istus Calvin, ning hauda, kuhu on maetud hugenottide juht hertsog von Rohan.
Seejärel külastasime reformatsioonimuuseumi, mis alles mõned aastad tagasi endises kloostris avati. Tegemist on kaasaegse muuseumiga, kus informatsiooni ja ajalugu antakse edasi tänapäevaste võimaluste kaudu. Oma koht oli selles muuseumis ka Martin Lutheril ning meile näidati raamatut, mille Calvin oli 1545. aastal Martin Lutherile saatnud. See pidavat olema ainus märk Wittenbergi ja Genfi vahelisest suhtlusest.
Samal päeval kuulasime ka loengut Genfi psaltrist – kiriku lauluraamatust, milles viisistatud kõik 150 psalmi. Calvin pidas väga lugu muusikast ning leidis, et kirikulaulul on oluline osa jumalateenistusel ning seega toetas väga psaltri väljaandmist. Esialgu koosneski lauluraamat vaid psalmilauludest.
Esimesed psaltri variandid ilmusid juba 1530ndatel aastatel, kuid neis ei olnud kõiki 150 psalmi. Psalter 150 psalmiga ilmus 1562. aastal ning selle tähtpäev oligi konverentsi teemaks. Ei hakka siinkohal ära tooma muusikalis-teoreetilist analüüsi, mille osaliseks saime loengus, kuid on hea teada, et mitte kõik psalmid ei olnud kohendatud riimuvateks tekstideks, vaid olid jäetud nii, nagu nad on prantsuskeelses piiblis.
Ka tänapäeval Šveitsis kasutusel olev lauluraamat algab psaltriga, milles nüüd on mitmed psalmid saanud kaasaegsema meloodia ja harmoonia. Psaltrile järgnevad koraalid, mis on jagatud kirikuaasta ning teiste teemade järgi nii nagu ka meie kiriku laulu- ja palveraamatus. Ühist on meil veelgi – ka meie lauluraamatus on Genfi psaltri laule, nt koraal «Minu hing, oh ole rõõmus» (KLPR 126, 135).

Lauluraamat muutub kaasaegsemaks
Kui üheks konverentsi teemaks oli tutvumine vana ja väärika lauluraamatuga, siis teine teema, mis pidevalt eri riikide esindajatega päevakorral, oli lauluraamatu kaasajastamine ja uue lauluraamatu väljaandmine. Järgmisel aastal ilmub Hollandis uus lauluraamat, mida on viis viimast aastat koostatud ja mis on ka järgmisel aastal Euroopa kirikumuusikute konverentsi teema – «Kuidas kujunes Hollandi uus kiriku lauluraamat». Ka lätlased on koostamas uut lauluraamatut ning nendegi kogemused võetakse konverentsil lühiteemana programmi.
Lauluraamat, millest sel korral jumalateenistustel ühiselt laulsime, oli 2007. aastal välja antud «Alleluia», mis on ilmunud hoopis Prantsusmaal ja sealsele reformeeritud kirikule. Aukartustäratava paksusega raamat sisaldab äärmiselt erinevaid laule – alates Genfi psaltri meloodiatest, lõpetades kaasaegsete heliloojate džässilike viisidega, rääkimata rütmikeerukustest ja vahelduvatest taktimõõtudest. Ehk nagu seal öeldi – kõigile midagi.
Saime laulda vanemaid ja klassikalisi koraale suures ja võimsas katedraalis erinevate orelite saatel ning osalesime ka jumalateenistusel väiksemas kirikus, kus vaatamata kolmele töökorras orelile kasutati seekord saatepillina klaverit, sest teenistuse iseloom sobis selle pilliga paremini. Saime sellest teenistusest tõelise elamuse.
Kogudus oli kaasatud teenistusse esimesest hetkest ning kuigi jutlus kestis üle tunni (!), laule lauldi palju ja need olid pikad, teenistus kestis vähemalt kaks tundi (pidime lahkuma siis, kui olime kirikus viibinud juba tunni ja 50 minutit), ei näinud me inimestel väsimuse märke ega märganud massilist lahkumist.
Prantsuse keelest küll palju aru ei saanud, kuid kuna teadsime pühapäeva teemat ning jutluse kirjakohta, siis arvasime slaididega ilmestatud jutlusest üsna paljutki mõistvat. Teenistusest rääkisime ja arutlesime veel mitu päeva.

Neli ühes
Ja viimaks – mis oleks kirikumuusikute konverents, kui ei saaks näha, kuulda ja katsuda ka mõnd orelit. Pillide kuningas, mis seekord teiste hulgas eriliselt meelde jäi, on Lausanne’i katedraali uus orel, mis valmis Ameerika firmas Fisk 2003. aastal. Oreli teeb eriliseks see, et tema välimuse on kavandanud disainer. Ja see oli tõesti pompoosne! Helidemaailm jõuab kuulajateni läbi viie manuaali, 101 registri ja 7000 vile. Orelil on kaks konsooli – on võimalik mängida rahva hulgas all kirikus, aga organist võib minna ka orelirõdule.
Nagu katedraali peaorganist Jean-Christophe Geiser demonstreeris, peitub selles orelis omakorda neli orelit – barokne ja romantiline Saksa orel ning romantiline ja sümfooniline Prantsuse orel. Julgemad ja fanaatilisemad meist jäid katedraali veel mitmeks tunniks selle oreli erilisust katsetama.
Reisikirjad võivad venida lõpmatult pikaks. Võiks ju rääkida veel kohaliku gurmaanluse spetsialiteetidest, kaunist loodusest, ilmast, mis nagu meil, kuid ometi on puud alles rohelistes lehtedes. Tänavatest, mis mägise maastiku tõttu polnud sirged, inimestest, kes liikusid pigem mopeediga kui jalgsi, konverentsil osalejatest, kellest mitmetega oleme kohtunud juba palju aastaid ja kellega jätkub igal aastal taas jututeemasid, jne.
Kui aga mõelda, mis sellest konverentsist kõige rohkem meelde jäi, siis see on kirikulaul ja teistmoodi jumalateenistus. Mõlemad olulised teemad, millest mõelda ja mida analüüsida.
On tore, et Euroopa kirikumuusikute konverents toimub sügisel, andes osalejatele uut indu ja tegutsemistahet, mis vahel suures tööhoos kipub ära kaduma.
Sigrid Põld