Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kolmesaja aasta tagune kroonika sai raamatuks

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Muinsuskaitseameti toel on ilmunud
raamat «Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel. Pastor Heinrich
Christopher Wrede ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed». Teose on
transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala.

Tegemist on omanäolise kirjandusteosega,
millest põnevat lugemist leiavad paljud ajaloo- ja keelehuvilised.

Väljendab hoiakuid

Pastor Heinrich Christopher Wrede
(1691–1764) kirjutab Põhjasõja-järgse maakihelkonna kirikuelu majanduslikust ja
usulisest küljest, kohalikest koolioludest, Jõelähtme kihelkonna ajaloost ja
rahvapärimustest, samuti tema ametiajal kihelkonnas aset leidnud
tähelepanuväärsematest sündmustest.

Kroonika kaudu avaneb pilt 18. sajandi
esimese poole maapastori hoiakutest nii talurahva kui ka aadli suhtes, tema
haridustasemest ja usulistest tõekspidamistest. Wrede ametijärglaste poolt
kroonikale lisatud täiendused keskenduvad peamiselt kirikuelu sisemistele
küsimustele nagu pastorite ametissemääramine, talurahva ja mõisate koormised
pastori ülalpidamiseks ja sellelt pinnalt tekkinud konfliktid.

Pastor Wrede ja tema ametijärglaste
ülestähendused annavad hea ülevaate Põhjasõja-järgse Eesti maakihelkonna
elust-olust, talurahva uskumustest ja kirikuelu probleemidest.

18. sajandi Eesti kirikuõpetajatest on oma
kihelkonna kirikuelu kohta kroonikalisi märkmeid teinud vähesed. Heinrich Wrede
ülestähendused Jõelähtme ja Harju-Jaani kihelkonna ajaloo ja tema kaasaegsete
sündmuste kohta on oma aja ühed põhjalikumad.

Raamat sisaldab lisaks kroonikale saksa- ja
eestikeelse põhjalikku sissejuhatuse, ääremärkusi ja kommentaare.

Tekstid tõlgitud võimalikult originaalilähedaselt

Kroonikat hakkas Tiina Kala tõlkima üle
kolme aasta tagasi, kui sellekohase ettepanekuga pöördus tema poole Jõelähtme
koguduse nimel diakon Margus Kirja. Tallinna Linnaarhiivi teadur Tiina Kala on
ajaloodoktor, kelle spetsialiteediks on arhiivindus, ta oskab hästi
dešifreerida käekirja ja tunneb alamsaksa keelt. Nii asuski ta tööle mahuka
kroonikamaterjaliga.

Tiina Kala, kes tegeles peaasjalikult Eesti
keskaegse kirikulooga, leidis oma sõnul Jõelähtme kirikukroonikat tõlkides
võimaluse jälgida, millised muudatused olid tavauskliku jaoks kirikuelus
toimunud reformatsioonile järgnenud sajandite jooksul.

Nende muudatuste analüüsi raamat siiski ei
sisalda, vaid tegemist on allikapublikatsiooniga, 18. sajandi Jõelähtme
pastorite teksti originaaliga, pakkudes filoloogiliste huvidega lugejale huvi
jälgida tollast keelekasutust ja õigekirja. Teksti eestikeelses variandis
püüdis tõlkija jääda võimalikult originaalilähedaseks, jättes ligilähedaselt
alles kroonikat pidanud pastorite erineva väljendusstiili.

Teadustööst raamatuks

Tõlkimist toetas rahaliselt kogudus, Rebala
kaitseala ja Kultuurkapital. Põhiosa tööst – teksti transkribeerimine,
tõlkimine ja kommenteerimine sai tehtud 2004.–2005. aasta jooksul. Tõlketöö arenedes
tekkis mõte tehtud töö raamatuks koondada, et kroonikatekstid oleksid tõlgituna
kättesaadavad suuremale lugejate ringile.

Raamatu väljaandmist otsustas toetada
Muinsuskaitseamet programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» raames. Nimetatud
programm on kümneaastane riigieelarvest rahastatav projekt, mille vahendeid
kasutatakse eri konfessioonide pühakodade hooldamiseks. Programmi eelarvest
(2006. a 14 miljonit krooni) kulub 90% kirikuhoonete restaureerimiseks, 10%
jääb alamprogrammidele (kirikute sisustus, orelid, kirikuaiad, teadustegevus,
trükised jne).

Muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja
teaduse alal Anneli Randla ütles, et pühakodade programmist on toetatud teisigi
trükiseid, nt juba kolm aastat järjest ilmunud «Teeliste kirikuid». Ettevalmistamisel
on  Eesti kirikute sarja teine raamat
Tallinna Kaarli kirikust ning kirikute hooldusraamat.

Margus Kirja sõnul on raamatuks saanud vaid
kolmandik olemasolevast kroonikamaterjalist, vanim osa, mida Jõelähtmel peeti
kuni möödunud sajandi keskpaigani. Ühe viimase sissekande on  teinud 1943. aastal Udo Petersoo isa Elmar
Petersoo  ja see on ka ainuke kroonikas
leiduv eestikeelne sissekanne.

 

420-leheküljelist mustvalgete
illustratsioonidega raamatut saab osta Muinsuskaitseametist ning kohalikust kirikust
või muuseumist.

Meeli Pärtelpoeg