Küllap on käesoleval nädalal paljude mõtted seotud lahkunud president Lennart Meriga. Ma ei ole temaga kordagi vestelnud, kuid mind nagu paljusid teisi eestlasi, usun, on ta oma raamatute, kõnede ja esinemiste kaudu sügavalt mõjutanud. Kolmest Lennart Meriga seotud mõjutusest tahangi kirjutada.

Juba õige väiksest peale on mind huvitanud küsimus, kuidas sündis religioon. Seda mitte niivõrd teaduslik-akadeemilises kui romantilis-ilukirjanduslikus võtmes. Põnev ja fantaasiat arendav oli silme ette manada pilte tuhandete aastate vanustest sündmustest, kus tänaste inimeste eellased Jumala puudutust tunnetasid ning sellele elus väljendusvõimalusi otsima hakkasid. Selles pinges sündisid esimesed hauapanused, koopajoonised, fetišid.

Keskkoolipõlves juhtusin lugema raamatut, mis minu loodud fantaasiapildid tugevasti ületas. Selles väljamõeldud sündmustikuga raamatus kirjeldati ühe ekspeditsiooni poolt avastatud inimahvide suguharu, mille liikmeid oli raske eristada loomadest. Inglise kohus pidi otsustama, kas on tegemist inimeste või loomadega. Nende inimeseks määratlemisel sai aluseks asjaolu, et neil oli olemas religioon. Loetud  raamat oli prantsuse kirjaniku Vercorsi «Ebaloomad». Alles tunduvalt hiljem avastasin, et selle oli eesti keelde tõlkinud Lennart Meri.

Teine mõjutus pärineb igapäevasest tööst. Juba mõni aasta olen tunnetanud, et minu töötingimused Hugo Treffneri Gümnaasiumis on ideaalsed. Võin igal ajal paljundada vajaliku materjali paberile või kilele, videomakk ja DVD-mängija ootavad seinal käsku, multimeedia projektori klassi toimetamine on imelihtne, kõnelemata siis igapäevasemast tehnikast nagu arvuti, grafoprojektor või magnetofon.

President Lennart Meri külastas vastrenoveeritud Treffneri kooli 2002. aasta augustis ja tegi sissekande kooli külalisteraamatusse: «Et homme kogu Eesti näeks välja nii nagu Treffner täna.» Talle omase elegantsiga sidus president ühe tänapäevase koolimaja sümboolselt kogu Eesti tulevikuga. Ja sõnastas selle kooli töötajate jaoks nende vastutuse, mis ideaalis peaks  heade töötingimustega korrelatsioonis olema.

Üheksa aastat tagasi tähistati EELK 80. aastapäeva. Minu mäletamist mööda oli see kirikule üsna raske aeg, kui laulva revolutsiooni vaimustus usu suhtes oli ammugi tuhmunud, uued suunad olid aga alles väljatöötamisel ja paljude, kaasa arvatud minu jaoks, polnud ühiskonna ootused kirikule kaugeltki selged. Aastapäeva tähistamisel Kaarli kirikus kinnitas Lennart Meri oma kõnes kiriku keskset kohta ühiskonnas: «… meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus.» Mulle tunduvad need presidendi sõnad kirikuinimestele majakana, mis õige kursi hoidmiseks pidevalt silme ees võiksid olla.

Toomas Jürgenstein