Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kokkusaamine apostlite tegude maal

/ Autor: / Rubriik: Teoloogia / Number:  /

10.–16. veebruarini toimus traditsiooniline Euroopa ja Lähis-Ida piibliseltside peasekretäride nõupidamine, millest võtsid osa 57 riigi esindajad.

Perge linna akropol, kus jutlustas apostel Paulus oma esimesel misjoniretkel Väike-Aasiasse. Foto: Jaan Bärenson

Perge linna akropol, kus jutlustas apostel Paulus oma esimesel misjoniretkel Väike-Aasiasse. Foto: Jaan Bärenson

Euroopa riikide kõrval ka araabia riigid Põhja-Aafrikast ja Vahemere piirkonnast kuni Iraagini. Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson tutvustab reisi eri tahke.
Kokkusaamise tegi eriliseks asukoht Türgis Antalia linna lähedal. Lähis-Ida islamimaailm on kultuuriruumina omaette nähtus. See, et Euroopa ja Lähis-Ida moodustavad kokku ühe Ühinenud Piibliseltside piirkondliku haru – ülejäänud harud on USA, Aafrika, Aasia ja Okeaania –, on tohutu rikkus.
Omaette elamus oli hellenistliku Väike-Aasia külastamine. Türgiga seostuvad tavaliselt Ottomani impeerium, 70 miljonit elanikku, türklased, kurdid, 3–4 miljonit türklast Saksamaal. Silme ees avaneb siin aga endine Kreeka koloonia, Rooma impeerium, Bütsants. Tarsose linn, kus sündis apostel Paulus; Perge, kuhu ta tegi esimese misjonireisi ja agoraal (turuplatsil) jutlustas.
Uues Testamendis mainitud linnu on viimastel aastakümnetel välja kaevatud: tänavad, templid, sambad, amfiteatrid, agoraad, staadionid… Ütlesin emale, kes pabistas, et poeg läheb pingelisse kohta: loe Apostlite tegude raamatut, vaata kaarti Piibli tagant, siis sa tead, kus su poeg viibib.
Linnu on sadu, paljud neist 20 000–40 000 elanikuga, amfiteatris istekohti 15 000–25 000. Kivitänavad, kanalisatsioonitrassid, akveduktid – piiblitekst muutub ruumiliseks, värvikaks. Türgis leiab kogu ajaloo antiigist tänapäevani. Antiikne on aiaga eraldatud, külastuseks tuleb lunastada pilet. Levinud pole mitte restaureerimine ega konserveerimine, vaid rekonstrueerimine: näiteks välja kaevatud kahemeetrine müürijupp laotakse originaalkõrguseks, neljameetriseks. Hävinud sambaaluste asemele tehakse uued, millele asetatakse originaalsambad.
Antiigi kõrvale tekkis 15.–16. sajandil uus, Ottomanide kultuur. Kohalikud hellenismist kuigi palju ei arva. Hakati ju Euroopaski vana restaureerima alles 18.–19. sajandil romantismi ajal. Varem ehitati romaani kirik, gooti ajal lammutati osaliselt maha, siis muudeti renessanslikuks, siis barokseks. Minevikku nüüdses mõttes ei väärtustatud, iga ajastu lisas oma vormi ja värvi. Islamimaailma ei huvita samuti see, mis nende kultuuri ei kuulu, aga siin on küsimus turismiäris. Turiste leidub rannapiirkondades kümneid tuhandeid. Sakslased ja inglased ostavad sinna kinnisvara.
Apostlite teod tuleb endal ka üle lugeda. Juba alustasin.

Religioonipilt
Türgi on ametlikult ilmalik riik. Islam on tunnustatud, kristlasi on alla 1%. Isikudokumendil on ka religioossus kirjas. Kes vahetab usku, võib vähemalt seaduse kohaselt oma isikukaardi riigiametis ümber vahetada. Külaühiskond heidab pöördunu muidugi välja.  
Vaatamata kõigele leiab pöördumisi aset kogu aeg. Protestantlike koguduste liikmetest on suurem osa esimese põlve kristlased. Tunnustatud on süüria ortodoksne kirik ja armeenia kirik, vanad traditsioonilised kirikud. Protestantismis, kus on ka misjon olulisel kohal, tuleb mõelda, kas ja kuidas seda teha. Lähis-Idas levib kristlik telekanal Sat7. Olenemata majade mõõtmetest seisab igal katusel mitu satelliiditaldrikut. Lugemisoskus pole heal järjel, seepärast on visuaalsel sõnumil oluline roll. Jeesuse-filmi projekt on olnud väga populaarne.
Lähis-Idas on kristlaste elu riigiti erinev. Neid tuleb aktsepteerida, aga nende vabadusi piiratakse. Mõnes riigis on Piibli omamine surmanuhtlusega karistatav. Kuidas kaks eri usku naabrit omavahel läbi saavad, oleneb kogukonnast. Mõnelgi pool ei saa aktiivne kristlane hommikul tööle minnes kindel olla, kas ta õhtul naaseb, ning kui naasebki, siis kas pere on alles. Kogudustele tehakse pommiähvardusi, mida viiakse vahel ka täide. Sügisel tapsid ekstremistid Gaza sektori piibliseltsi töötaja, kellest pidasid lugu nii kristlased kui moslemid.
Keeruliste tingimustega kohapeal tutvudes saab aru, kui õnnis olukord valitseb meil. Siiski tehakse piiblitööd ka seal. Kogudused on elavad, pühapäevakoolid lapsi täis.

Kohtumise eesmärk
Euroopa ja Lähis-Ida piibliseltside peasekretäride nõupidamine toimub iga kahe aasta tagant. Praegu valmistame ette seltside maailmaassambleed, mis toimub 2010. aastal. Otsiti, kuidas edasi minna, milline on meie sõnum kaasühiskonnale, roll ilmalikus ühiskonnas, oikumeenilises koostöös kirikutega; kas aidata kaasa rahvuslikus integreerumises, aidsiga seonduvas töös, sekulariseerumisküsimustes, erinevate religioonide koostöös.
Kõigega piibliseltsid tegelda ei jõua, selleks on teisi organisatsioone. Peame leidma ühise lähtealuse ja valdkonnad, kus saame maailma tegelikult mõjutada. Ühinenud Piibliseltsid, kuhu kuulub 145 rahvuslikku piibliseltsi, mis töötavad enam kui 200 maal, on ÜRO kõrval üks suuremaid rahvusvahelisi organisatsioone. Ehkki peaeesmärk on ainulaadne – Piibli tõlkimine, trükkimine, levitamine ja õpetamine emakeeles, ei saa me olulisi igapäeva-, nn holistlikke valdkondi kõrvale jätta. Vahel on vaja anda koos Piibliga kausitäis suppi, et inimene jaksaks lugeda või õpiks. See on mõnele võib-olla päeva ainus toit.
Kui Aafrikas on esil aidsi, kirjaoskamatuse, vaesuse, rahvuslike konfliktide teemad, siis Euroopas on huviorbiidis koostöö katoliikliku enamuse ja ortodoksse kirikuga. Seoses islamiga seotud probleemidega tõstatati küsimus: milline on piibliseltside sõnum Euroopa moslemitele? Küsimuse esitas Põhjamaade-Balti regioon, kuhu kuulub ka Eesti Piibliselts. Üks päev oligi pühendatud kitsama piirkondliku koostöö küsimustele. Sama regiooni esindajad esitasid ettepaneku uurida endiste Nõukogude Liidu alade piibliseltside arengut 15 aasta jooksul, et osata edasi minna.

Kirevad töörühmad
Osa gruppe oli koostatud huvialade järgi: heategevuslik korjandus, haridus, kirjastamine. Teemasid oli paarkümmend, 3–4 rühma päevas. Kui varem oli tavaks koostada eelnevalt päevakava, siis nüüd pidi igaüks soovitama 3–5 teemat. Rühmad koostati kohvipausi ajal. Arutlusaine kattus peaaegu täielikult sellega, mida on alati käsitletud. See näitab, et olenemata korraldajast on valdkonnad ikka need, mida vajame.  
Mõned huvigrupid tekkisid spontaanselt. Baltimaade ja Vene seltside esindajatega arutasime ühisprojektide võimalust, mille sihiks on kohalik venekeelne elanikkond. Balti grupis kaalusime, kuidas saaks Piiblit trükkida kolmes keeles ühiselt, et oleks soodsam. Juulis on Leedus plaanis järjekordne Baltimaade piibliseltside töötajate seminar, mis mullu toimus Eestis.
Töötajate teemat käsitleti üldisemaltki. Kui traditsiooniliselt on töötanud seltsides misjonisuundumusega inimesed, siis viimase 7–8 aasta projektipõhisus on toonud ka siia neid, kelle järgmine töökoht võib olla panganduses, äris või teaduse alal. Mõneaastast ametit piibliseltsis nähakse isiksuse arengu võimalusena. Vanemad kolleegid nägid siin ohtu pikema perspektiiviga misjonaarsele tunnetusele. Samas võib see trend parandada seltside ulatumist laiema ühiskonnani. Piibliseltsid pole mingil juhul ainult kirikutesisesed või -vahelised organisatsioonid, vaid tahavad teenida iga inimest, sõltumata religioonist.

Toetav sõpruskond
Põhimõtete järgimine tähendab pingeid. Peasekretäride kokkusaamisel on seetõttu ka hingehoidlik mõõde. Varasemate olijatega suheldakse Skype’is, aga ka uued sulanduvad kooslusse niipea, kui on ületatud keele- või kiriklikust taustast tingitud barjäärid. On kirjutamata reegel, et kui seltsi juht külastab mõnda riiki, teatab ta sellest kohaliku seltsi peasekretärile ning võimalusel saadakse kokku, olenemata sellest, kui lähedased ollakse. See näitab vastastikust austust, sõprust ja koostöövalmidust. Elatakse ju nii poliitiliselt kui majanduslikult väga erinevates ühiskondades.
Vajadused ja probleemid on kokkusaamistel samad, ükskõik kas tegu on suure või väikese seltsiga põhjast või lõunast. Lahendused seevastu sõltuvad kultuurist. Üks olulisemaid on tasakaalu ja koostöö küsimus: piibliseltsid ei saa tegutseda hetkeajendil või mõne kildkonna meele järele. Ühised mured on finantsraskused ning oskuskaadri vähesus. Ühelgi seltsil pole professionaliseeruvas maailmas võimalust parimaid töötajaid ära osta. Sageli ei jätku koostööpartnereid, kaasamõtlejaid.  
Valmis retsepte pole olemas. Kõigele vaatamata töötatakse, rääkides kindlast sõnumist üldise suhtelisuse ajastul.

Vahendas Piret Riim