Kõik on võimalik sellele, kes usub

Armas lehelugeja, armsad õed-vennad Kristuses!

Kuu aja pärast toimuvad kohalike omavalitsuse
valimised on tõenäoliselt jõudnud meile igaühele koju kätte või veel jõuavad.
On valimisprogramme, lubadusi, milles on alati üsna palju õhku. Nendes
heiastuvad mitmed ja mitmed suured ning ilusad mõtted, pildid, milles elada
oleks enamiku soov. Viimasel ajal tundub, et hästi on läinud nii kohalike
omavalitsuse valimistel kui riigikogu omadel eriti neil parteidel, kes on
osanud ära mõistatada sootsiumi hingamist, kes on leidnud õige võlusõna, õige
plakati, mis on kujundatud turu nõudmisi arvestades. Suuresõnalised programmid
– neid pole aega lugeda, töötab üks tabav uimastav lause väikese müsteeriumi
seguga.

Jeesus on tulnud kirgastamismäelt alla, meid veetakse suurte
lubadustega sinna üles. See pole mõeldud pilkamisena või valimisi mahategevana,
pigem küsimusena, mis saab siis, kui valijate protsent hääbub alla kolmandiku,
kas siis on veel esindusdemokraatiat või üldse vabadust. Kui pole usku kõigesse
sellesse, sõnadesse ja lõpuks ka mitte ühte löövasse lausesse, ühtegi trikki.

Jeesus on koos lähimate jüngritega olnud kirgastamismäel,
Peetrus on suures segaduses ja hirmus soovitanud sinna jäädagi koos ilmunud
Moosese ja Eelijaga. Mäelt lahkudes keelab Jeesus sellest rääkida, «enne kui
Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist». Ülejäänud jüngrid on pidamas tulist
vaidlust kirjatundjatega, kes on leidnud sobiva aja Jeesuse õpetuse
mahategemiseks, sest järgijad pole saanud hakkama langetõbise tervendamisega.
«Pole vaja nendega vaielda,» ütles Jeesus, ja pahandades või meeleheitega – oh
uskmatu sugupõlv! – tõi ta õpilased kitsikusest välja. «Kui kaua peab
imetegusid tegema? Oleks Soodom ja Komorra näinud neid tegusid, mis teie, nad
oleksid ammu kotiriides,» ütles Jeesus Galilea ümbruse küladele, «kuid teie
pole uskunud.»

Ka kõige suuremad imed võivad saada argiseks, jääda täiesti
tähelepanuta ja ununeda pea. Friedrich Nietzsche «Nõnda kõneleb Zarathustra»
algab pildiga, kus mägede mees tuleb turuplatsile ja tahab rääkida tarkusest,
milleni aastatega jõudnud. Kogu rahvas pöördub teda kuulama, ta on ehmatava ja
šokeeriva välimusega. Mees hämmastub rahva huvist ja asub õpetama, natukese aja
pärast on enamik ta poole seljaga, pilk pööratud köielkõndijale, kes lummab oma
trikkidega ning mägede mees on üksi oma tarkusega.

Indias on aastaid inimesi nii idast kui ka läänest lummanud
Šai Baba, kes suudab õhust asju materialiseerida. Seda imet, kuidas ta õhust
võtab Canoni fotoaparaadi ja annab soovijale, on tuldud vaatama maailma
äärtest. Šai Baba ise on kurb tast kirjutatud raamatutes – nad tulevad tahtma
fotoaparaati või kuldketti või ehteid, ta annab neile, kuid tal oleks anda
hoopis rohkem.

Kõrvuti on olemas suur ja väike maailm. Suurte ja ilusate
ideede, päikeseriikide ja utoopiate maailm ning väike ja argine, lihtinimese
maailm – kuigi see mõiste on tavaliselt enesehaletsuse maiguga. Häda algab
siis, kui jäädakse ühte liialt kinni. Kui suurte ideede nimel jääb tähelepanuta
üksik või miljonid üksikinimesed, kui ollakse sellest purjus. Või ei mõisteta
pilku üles tõsta, sellele, kes fotoaparaadi andis – kes ta on? See väike ring
võib masendada nii, et on tarvis purju juua. Mõlemat on vaja, nagu
sinepiivakesel, kes väikesest sirgub suureks. Mitte imetrikina salto mortale,
vaid kõiki seaduspärasusi arvestades. Ometi imelisena selle entelehhia suhtes
(Aristotelese sõnavarast), mis sinepiivakeses olemas on, selle idee või mõtte
pärast, mis sellesse sisse on kootud.

Evangelist Matteus lõpetab langetõbise poisi tervendamisloo
just usuvõrdlusega sinepiivakesele: «Kui teil oleks usku nagu sinepiivake, ja
te ütleksite sellele mäele: Siirdu siit sinna, siis ta siirduks, ja miski ei
oleks teile võimatu.» Üks hiina muinasjutt räägib mäe siirdamisest nõnda: «Kahe
küla vahel oli mägi ning teekond ühest külast teise kestis nädalapäevi.
Kellelgi noorel poisil tekkis mõte kaevata tee otse läbi mäe. Mõte laideti
ühiselt maha, ja naerdi, sest kaevetööd võisid võtta aastakümneid. Poiss hakkas
üksi peale, aastatega naerjate hulk vähenes ja löödi käed külge. Lapsed ja
lapselapsed kaevasid edasi, kuni tee sai mehe vanuigi valmis, mõlemad külad
olid ühiselt asja juures. Mägi sai teisale tõstetud, kuid selleks oli usku
vaja.»

Küllap tuleb meilgi tihti seista mäe jalamile jäetud
jüngrite kombel nõutuna, et ei suuda, ei oska tervendada, meil pole ühtki
sellist ime varuks, mis veenaks. Et me ei suuda täita kõrgeid nõudmisi, mis
kristlastele esitatakse. Ja jääda üksi, seljad sinu poole pööratud, ja kostmas
naer. Siis tuleb vaid paluda, et usk meid maha ei jätaks: Jeesus, aita mind mu
uskmatuseski! Aamen.

Tauno
Kibur,

Juuru koguduse õpetaja