Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kõik mu elus on ime

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

14. mail esimese juubelini jõudnud Tiina Võsust lugu tellides küsis Eesti Kiriku toimetus: «Kas te ise selle peale ei tulnud, et temast kirjutada?» Tuleb tunnistada, ei tulnud. Lääne-Nigula koguduse sekretär ja juhatuse esimees, Misjonikeskuse koolitussekretär ja tänavu ka peasekretäri kohuseid täitev Tiina on tahaplaanile hoiduv inimene, kellega peokära ei seostaks.

 

«Minu elus on kõik ime,» väidab 50 aastat tagasi kolmanda lapsena Tallinna Kalju baptistikoguduse pastori, hilisema EEKBL juhi Robert Võsu perre sündinud Tiina. Ema Leida korraldas vaatamata nõukogude ajale aktiivses koguduses osadusõhtuid. Pesamuna kasvas kogudusse ema kõrval kõikvõimalikke töid õppides.


Pere pesamuna Tiina Võsu kasvas kiriku juurde ema kõrvalt kõikvõimalikke töid õppides. Aja jooksul on vastutus aina kasvanud: praegu täidab ta Misjonikeskuse peasekretäri kohusetäitja ülesandeid.

Oikumeenia

Kodus valitses oikumeeniline vaim. «Isa õpetas, et kui sul on küsimusi, siis otsi neile ise vastus,» märgib Tiina. «Ma ei lähe naljalt kellegi sõiduvette, läbi katsumata, millega tegu. Samas on mind õpetatud austama teise kodu ja mitte peale suruma enda oma, eriti vaimulikus mõttes.

Olen lapsepõlve eest baptisti peres Jumalale tänulik. Luteri kirikusse tulek on kauaaegsetele küsimustele vastuse leidmine. Küllap soodustas otsinguid 11aastasena põetud haigus, mille vale ravi tõttu kaotasin tervise. Küsimus «Miks mina?» nõudis vastust.»Oikumeenilistel noorteõhtutel Tallinna metodisti kiriku ansamblis Sela õpiti lisaks musitseerimisele Piiblit, kohtuti osadus- ja palveõhtutel. «Koos Joel Luhametsaga luteri kirikust ja veel mõne sõbraga pidasime hiljemgi arutelusid eri uskkondade teemal,» meenutab Tiina oma kasvuaega.

Õndsaks armust usu läbi

«1990 läksin õppima Soome luterlikku piiblikooli. Seal avanes minu jaoks Jumala arm. Tähtsaks sai lõik Efesose kirjast (2:8): «Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt.» Hakkas küpsema soov liituda kirikuga, kus seda õpetust rõhutati.»

Leevi Reinaru, samuti tuttav Sela-ajast, pakkus tööd Lääne-Nigula koguduses. «1994 asusingi seal diakooniatöötajana ametisse. Parajasti valmistuti Läänemaa missioks, toimkonda vajati abilisi. Ürituses kaasalöömine oli hea võimalus sisse elada teise kiriku töösse.

Jumal ei jäta üksi

Võtsin osa ka Lääne-Nigula koguduse ettevõtmistest, astusin koguduse liikmeks.» Lisandus koguduse sekretäri amet.

Tiina oli Soomes, kui õde helistas ja ütles, et isa on lahkunud. «Teatasin perekonnatuttavale, kes samal õhtul tuli mind vaatama. Olen saanud palju kogeda, et Jumal ei jäta rasketel hetkedel üksi, vaid saadab lohutuse, kas või telefonikõne õigel ajal.

On tähtis, et suudaksime üksteisest hoolida. Konflikte tekib ikka, oluline on, kuidas neid lahendada. Kui keegi reageerib kummaliselt, oleme võib-olla lisanud pilgeni karikasse viimase piisa. Ei saa alahinnata teise muret või valu. Üheskoos armu saanud patustena võime üksteiselt andeks paluda, andeks anda ja jälle koos edasi minna.

Oluline pole täiuslikkus, vaid ustavus teenimises. Meil kõigil on kasutada 24 tundi. Kas kasutame seda hästi, kui keegi meie tegevuse tõttu kannatab? Õnneks on meil võimalus paluda oskust aega õigesti kasutada,» leiab Tiina.

Vastutus suureneb

1996 valiti Tiina Võsu koguduse juhatuse esimeheks. «Vanemad mehed, kes olid aastaid kandnud vastutust nõukogus ja juhatuses, palusid mulle Jumala õnnistust, lubasid toetada ja aidata. Nad tegid seda kuni surmatunnini. Üks mees on veel elus,» tähendab Tiina.

«Lääne-Nigula koguduse aktiivsuse taga on järjepidevus. Eelolijate töö on valmistanud ette kõike seda, mida võime täna teha. Seda olulisem on oskus järjepidevust hoida ja edasi arendada.»

Tiinale on tuttav majandustöödega kaasnev pinge, et kiriku sisuline tegevus ja kinnisvaraga seonduv poleks remonditööde poole kreenis. Õnneks saab siingi paluda tarkust Jumalalt ning Tiina on tänulik kaastööliste eest.

«Tegelik hoolimine ilmneb kriisiolukordades. Kui inimesed tulevad oma muredega, on enda väiksust tundes alati võimalik minna Jumala ette, teades, et tema käes on lahendused. Olen üks õnnelikest, kelle kutsumus ja töö kattuvad. Tahan kaubelda mulle antud annetega, et need oleksid kasutusel. Jumalale tuleb anda parim! Mulle on oluline nii kogudus, kus töötan, kui ka terve Eesti kirik.»

Kui Lääne praostkond jäi vahepeal ootamatult sekretärita, oli Tiina see, kes poolteist aastat ametikohta täitis.

Koguduse osadus

Enne missiot korraldati läbiviijatele koolitustsükkel. Inimesed tahtsid usust ja Piiblist rohkem teada saada ka edaspidi. Tunti, et baas on liiga nõrk kaaslaste juhatamiseks.

Tiina tuttavate kaudu tekkinud sidemed Soome Rahva Piibliseltsi ja Soome Misjoniseltsiga võimaldasid Lääne praostkonnas kasutusele võtta kogudusekooli Kasvuaeg, mis oli mõeldud just sellise huviga inimestele.

1997 loodud Misjonikeskuse kaudu laienes koolitus teistesse praostkondadesse ning Tiinast sai Misjonikeskuse koolitussekretär: «Olen väga tänulik inimestele, kes on mind elu keerdkäikudes juhatanud. Tahan nüüd olla toeks ja abiks teistele, kel omad küsimused.»

«Mullu neli kuud haiguse tõttu kirikust eemal olles kogesin, kui oluline on minu jaoks koguduse osadus,» täheldab juubilar. «Osadus – seda ei saa kirjeldada, see on saladus. Vahel märkame millegi tähtsust alles siis, kui see on ära võetud. Mulle on olulised vaikse kambri hetked koos Jumalaga. Mul on oma süsteem, kuidas kannan pere, töökaaslased, sõbrad ja need, kes südamesse antakse, Jumala ette nende eest palvetades ja neid õnnistades. Palves on tohutu vägi.»

Tänavu Misjonikeskuse peasekretäri kohusetäitjaks asudes rõhutas Tiina: «Ära jää oma töö ja küsimustega üksi, vaid tule ja räägi.» Tõepoolest andis Jumal teiste kohustuste kõrval Tiinale võime Misjonikeskuse töösse põhjalikult süveneda. Kui palju on Tiina-taolisi vaikseid ustavaid teenijaid meie kirikus? Ilmselt palju, sest kirik püsib.

Piret Riim