Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kõige rikkam keel

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Ammustel aegadel Nõukogude armees sõbrunesin ühe ohvitseriga. Meeldiva ja intelligentse leitnandiga, kes oli otsustanud oma elus uue lehekülje pöörata ja sõjaväeteenistusest lahkuda. Paraku oli selleks toona üksnes kaks võimalust – kas sooritada kuritegu ning vahetada kasarm vangilaagri vastu või lasta end ravimatult tõbiseks kuulutada. Hospidalis me kohtusimegi, vestlesime pikki tunde, tegime koos suitsu ja vahetasime raamatuid.
Ühel päeval üllatas see muidu arukas ja nõukogude režiimi suhtes kriitiline mees mind avaldusega, et tegelikult on siiski vene keel maailmas kõige rikkam: samõi bogatõi jazõk v mire. Kuidas nii, küsisin mina. Aga sellepärast, vastas tema, et vene tähestikus on kõige rohkem tähti!
Ta polnud nõus oma arvamusest loobuma isegi pärast seda, kui olin püüdnud talle selgitada, et see pole peamine, et näiteks eesti tähestikus on küll tähti vähem, aga häälikuid rohkem, et eesti keelde saab transkribeerida suvalise vene keele sõna, aga vastupidi jäädakse tegelikult hätta meie täpitähtedega. Ta lihtsalt ei uskunud mind.
Väide, et vene keel on midagi erilist ja ülimuslikku, oli nimeliselt internatsionaalse nõukogude propaganda olemuslik osa.
Asjalood on vahepeal üheltpoolt küll selgelt muutunud ja väidetavalt on eesti noored juba oma vene eakaaslastest tööturul kehvemas seisus, sest valdavad üht keelt vähem.
Teisalt on muutus paljuski suhteline. Näiteks lipsas hiljuti meediast läbi uudis, et inglise keele sõnade arv on ületanud miljoni piiri. Hoopis see on kõige rikkam keel? Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks võttiski 25. jaanuaril selle uudise valguses arutada, kas eesti keeles ikka jätkub sõnu:
«Ettekujutus, et inglise keel on parem – rikkam – kui eesti keel, tekib eriti noorel inimesel kergesti, kuivõrd meie mitmekeelses maailmas domineerib ingliskeelne (sugugi mitte ainult massi-) kultuur. Ühtäkki avastatakse, et mõnest asjast on parem rääkida inglise keeles, enamgi, et eesti keeles ei saagi täpselt sedasama öelda.»
See kõik meenutab muuhulgas arutelusid selle üle, millises keeles edastada usulist sõnumit. Sageli kurdetakse ju, et tänapäeva inimene, eriti siin Maarjamaal, ei mõista enam hästi kirikus kõneldavat. Ehk on usukeel liiga vaene? Või tuleks vahetada dialekti?
Eesti uudistekanalitesse pole vist veel jõudnud teave, et Eurovisiooni selleaastasel lauluvõistlusel Malmös esindab Šveitsi Päästearmee ansambel, mis pärit Bernist. Bändi kuuel liikmel on vanust 20st 94 eluaastani. Rahvusliku eelvooru võitsid nad üliveenvalt, saades 37,54% antud häältest.
Sellegipoolest kerkis muidugi laiem küsimus, kas «sellise» bändi Eurovisioonile saatmine on ikka hea mõte. Internetiküsitluses leidis siiski kolmveerand vastanuist, et on küll, kuna Šveits on ju pika traditsiooniga kristlik maa. Protesteerinud on üksnes seksuaalsete vähemuste esindajad, kelle meelest on Päästearmee, nagu kõik vabakirikud, homofoobne.
Nüüd on küll bernlaste triumfikäigu jätkumise teele kerkinud mõned takistused. Nimelt on Euroopa Ringhäälingute Liit esitanud tingimuse, et lõppvoorus lavale pääsemiseks ei tohi bernlased kanda Päästearmee vormi ega esineda Päästearmee nime all.
Laulu endaga pole probleemi, sest üleeuroopalise võistulaulmise reglemendi järgi on keelatud üksnes poliitilise ja kommertsliku sisuga lood. Šveitslaste palas «You and Me» (ametlik video on hõlpsalt Youtube’is leitav) pole lisaks nimetatud ei Jumalat ega Jeesust, seda võib küll hirmsa tahtmise korral tõlgendada religioosselt, aga ka üsna tavalise lööklauluna, mille sõnum kõlab purukulunult: amor vincit omnia, armastus võidab kõik.
Tõele au andes ei kirjutanud nad seda pala muidugi ise, see pärineb Šveitsi muusikaproduktsioonifirmast HitMill, mis konstrueerib kõige levinumatest ingliskeelsetest sõnadest ja kõige levinumatest meloodiajuppidest laule igale maitsele ja igale maksujõulisele tellijale. Kasvõi kirikukoorile.
Ansambliliikmed teatasid, et ei kavatse küll oma usulisi veendumusi maha salata ning et vormiriietus on omal moel nende veendumuste lahutamatu osa, ent lubasid lähematel päevadel siiski avalikustada uue, kompromissile suunatud lavalise riietuse ja esinemise kontseptsiooni ning ingliskeelse bändinime.
Lõpp hea, kõik hea. Miskipärast jääb ikka tunne, et mägede pojad ja tütred on tasapisi kõik ära andnud: nii oma armsa kõlaga berni dialekti kui rõivamoe (mis siis, et pisut naeruväärse) ja enesenimetuse. Tavaliselt nimetatakse sellist protsessi usuvahetuseks. Kas uues keeles ja moes ka vana rikkust leiab, pole paraku kunagi kindel.

 

 

 
 

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist