Kõige parema tujuga kirjutatud laul

Ingvar Luhaäär: Teie esimene luulekogu ilmus 1935. aastal. Pealkiri «Neemed Vihmade lahte» on poeetilisemaid eesti luules.
Uku Masing: See on üks petmispealkiri, et ta liiga selge ei oleks. Kuu peal on üks Vihmade meri. Ma oleksin võinud ka «Vihmade merre» kirjutada, aga siis oleks see otsekohe arusaadav olnud, et kus see Vihmade meri ikka on. Ma panin «Vihmade lahe» asemele ja siis ei tulnud keegi inimene selle peale, et see nimi on Kuu pealt. «Neemed» tähendab muidugi neid katseid midagi taibata, üksikuid luuletusi või tsükleid.
Mulle tunduvad siit kogust eriti tähenduslikena ja esileküündivaina kolm küllaltki erinevat luuletust. «Pillipuhujad oleme need…» – ilmselt kõige stiilipuhtam näide ekspressionismist eesti luules –, siis luuletus, mis algab: «Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega», ja raamatu lõpuluuletus «Kuuskümmend kaheksa tiiru…».
Ega nendel minu meelest ka väga viga ei ole. «Pillipuhujate laul». Sellel oli väga lihtne põhjus. Ma nägin unes, et mulle öeldi 51, mu poeg, 51. ja siis ma mõtlesin, et mis see viiskümmend üks võib olla. Ja mõtlesin, et viiskümmend üks tulevad natsid siia ja et siis eestlastel ei ole midagi muud teha, kui taganevad põhja poole ja põletavad oma maa eest ära. Lõpuks jõuavad Lapimaale, kus on see kuulus Teemantmägi, mida linnuke käib iga tuhande aasta tagant nokkimas. Kui linnuke saab selle mäe maha nokitud, siis on esimene sekund igavikku möödas. See on üks keskaegne jutt. (Ilmne on, et 51 ei tähistanud mitte aastaarvu, vaid oli ettekuulutus Eesti viiekümne ühest orjuseaastast N. Liidu koosseisus (1940–1991). Seda silmas pidades asetub kõik paika. Muidugi ei võinud U. Masing 1981. aastal seda teada. – Autor.)
«Sina, Jeesus…», see on kõige parema tujuga kirjutatud laul. Ja «hõbedaste silmadega» on omaette jälle… Ma olin täitsa kindel, et ma olen selle maa peal avastanud, et nii võib ka olla. Ja siis leidsin kunagi, ma ei tea, millal Aristel «Vadja laulud» ilmusid, seal on üks naine kah rääkinud hõbedastest silmadest. Siis mõtlesin, et see on nähtavasti läänemeresoomlaste nõrkus niisuguseid silmi mõelda. Ja viimane, no see on ka üks ülbe laul. Siis ma olin veendunud, et ma üle 68 aasta ei ela. See hõbedaste silmadega Jeesus on ühel suveööl kirjutatud. Ja ma tean, et ma kogu aeg naersin, ise kirjutades… Nii lõbus oli olla.
* * *
Katkend 1981. aastal tehtud intervjuust Uku Masinguga, mis on ilmunud Ingvar Luhaääre raamatus «Nii õpetas Uku Masing», Tallinn 2003.