Koguduste töö on aktiivsemate liikmete nägu

Igas koguduses on liikmeid, kes tunnevad rõõmu selle elus osaledes tegude algatamisest. Kohe selgub enamasti ka, et kui ollakse juba kusagil vajadust või tegemata tööd märganud ja sellest juttu teinud, peab märkaja kärmelt ise käed külge lööma. Ehk kes «a» on öelnud, peab ka «b» ütlema, nagu ütleb saksa kõnekäänd. Miks?
Eks olegi tihti teistele inimestele oma mõtet arusaadavaks teha raskem, kui kätte võtta ja töö ise ära lõpetada. Aktiivsed inimesed enamasti ei panegi seda imeks ega pahaks, tegelikult neile väga meeldib praktiline töö. See on selge nagu raudteegi puhul, et alati on ette teada, kuhu see välja viib.
Muidugi mõjutavad isiklikud võimed ja soovid. Need, kel väikesed lapsed peres kasvamas, näevad selle eluringiga seotud vajadusi. Nad leiavad kergesti ühise keele samade asjadega tegevuses olijatega. Nii leitakse mõttekaaslased, kaastegutsejad.
Kusagil on vaja luua korralik kooskäimise koht, kirik või palvela vajab hädasti parandustöid. Siis leitakse jälle selleks sobiv eestvedaja, ja ennäe! Kohe leidub teisigi, kes käed külge panevad.
Ent kas on need alati inimlikud valikud? Vaimulikku elu elav inimene on tundlikum, ta püüab mõista, mida Jumal temalt ootab. Jõudnud sisimas arusaamisele, palub ta end Loojal juhtida ja nii see lähebki.
Kusagilt kogudustest pole olnud vastukaja, et oldaks rahulolematud liikmetega, kes mingis vallas tublide tegudega silma paistnud. Ei, kaaslased on hoopis nendega rahul, kiidavad. Kindlasti määravad ka kogudustes toimuvaid valimisi tehtud tööd, mis kulgenud kõrgema tahte suunamisel.
Juune Holvandus