Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kodust ja eliidist

07.01.2009 | | Rubriik: Arvamus

Viljaka tõlkija ning suveräänse luuletaja August Sanga (1914–1969) tööpäevad võisid olla väga pikad päris proosalisel põhjusel: nagu ta luuletuses «Leivateenistus» tunnistab, «sinu töö on teha ridu». Igapäevane leib jõudis Sangade koju pereisa laua tagant kirjutusmasina klahvide alt ja Sang ei tahtnud jääda võlgu. Mulle tundub, nagu kirjutataks praegu vajadusest eliidi järele rohkem kui igapäevasest leivast.
Kas teine või mina?
Aastast 1962 pärineb August Sanga luuletus «Tee», pihtimus sellest, kuidas nn lüüriline mina sõidab sõbra uhkes autos mõisa härrastemaja treppi. Sõber on uhke, lüüriline mina mitte: «Kas tõesti meie üldist edu / peaks märkima su limusiin? / Mis loeb, kui ühel võtab vedu? / Meid palju miljoneid on siin.» Teades neid värsse juba aastast 1963, jääb minusuguse jaoks endiselt avatuks küsimus, kas eliit tähendab jõudmist mõjukate inimeste hulka või hoopiski tõusiku unistust nagu Sangal.
Tõusik on alati kentsakas. Muide on August Sang kirjutanud sellestki: «Vaata maailma kui aadlik, / kelle aardeil pole otsa ega äärt. / Kõik selge, soliidne, paraadlik / ja natuke naeruväärt» (Mida mõtleb mees?, 1968). Need, kes meie päevil kirjutavad eliidist, mõtlevad pigemini nagu tõusikud. Ka tõusik mõtleb teistest, kuid teatavasti kadedusega, aga see ei saa, õigemini ei tohi olla ideaal mitte kunagi.
Olen näinud küllalt niisuguseid inimesi, kes ei oska enam vanade sõpradega suhelda, kuna neil endil parasjagu veab. Et olla konkreetne – üks selliseid seisusi on Eesti maavanemad viimase paarikümne aasta jooksul. Eelmise aastatuhande viimasel kümnendil olid nad väga aktsepteeritud, ka isekeskis. Nüüd on neist tehtud erakondade allohvitserid, undervitsad. Undervits pole kellegi eliit. Ta pole tõusikki.
Kõik algab ikkagi kodust (niisiis seisab küsimus ka selles, kus asub eliidi kodu), mis ei pruugi olla tingimata öömaja. Kodu võib olla ka näiteks ajakirja toimetus. Astud sisse ja tunned end koduselt. Aastatel 1972–2006 asus minu jaoks just säärane kodu ajakirja Keel ja Kirjandus toimetuse ruumides, esiti Sakala, pärast Roosikrantsi tänavas. Toimetuses töötas siis osakonnajuhatajana Heldur Niit (1928), kelle juurde oli muudki asja kui kaastöö arutamist.
Raskuspunkt ühiskonna keskmest nihkub ära, kui me räägime eliidi vajalikkusest rohkem, kui teeme küsimust sellest, kas kodud on avatud. Ma ei sõdi eliidi vastu, ent olles näinud ka eliidi varjatud poolt, ei arva ma, et eliiti saaks kuuluda laitmatuna.
Mis meid ühendab?
Eliidi hinnaks võivad olla nii trügimine kui ka minek üle laipade, aga kumbagi oskust ei õpetata üheski ametikoolis. Ongi paradoksaalne, et ajal, mil Eesti ühiskond kihistub ilma igasuguse marksismita, tahetakse kõigepealt seada paika eliit – nagu oleks vundament juba valmis. «Mina» sünnib ainult «teiste» keskel.
Viiksin raskuspunkti arutlustes meie rahvusliku ühiskonna tuleviku üle eliidilt rohkem kodu poole, veel parem, täiendaksin teist esimesega. Eliit kui seisus ei saa olla inimeste ühendaja. Ühendajaks saab olla keegi, kelle poole hoitakse. Kahtlemata kuulus male-eliiti suurmeister Paul Keres.
Ent ta ei õpetanud kunagi malet ainult vähestele ja isegi malekaugetele inimestele läks korda, kuidas tal läheb. Tema tahtis, et malemäng oleks mõtteliseks koduks paljude jaoks. Kui aega pärast Paul Kerest male ei sobi, siis näiteks toataimed küll või minu poolest kas või koeradki. Oluline on püsiv kokkukuuluvus, sest saatused lahutavad meid niikuinii.
Siinkirjutajal on vabadus minna oma sünnikodusse millal iganes. Paljudel meist säärast vabadust ei ole. Need eestlased, kes sündisid 1941–1958 Siberis, sinna vabalt minna ei saa. Kuid ma lähen Tallinna Nõmmele ikka kui sünnikodusse, mitte kui inimene, kes mõtleb, kas ma kuulun eliiti või mitte.
Eliit on tagajärg. Kodu on lähtekoht.


Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)