Klubikirik

Ajakiri The Economist (16.–22.7.2005, 1–20) avaldas hiljuti Ameerika ühiskonnast ilmeka ülevaate, kus autorid püüavad mõista mitmetahulist ja vastuolulist superriiki ning jõuda jälile ühiskonnas toimuvatele protsessidele.

Tekstilõik alapealkirjaga «Ühiskonna liim» käsitleb vabatahtlikke organisatsioone kui saladust, mis Ameerikat (ikka veel) koos hoiab. Analüüs on igati huvipakkuv. Ameerika klubilembusest annavad tunnistust nii ülipopulaarne interneti lehekülg meetup.com kui ka kõikvõimalike (jaburate) vennastute arvukus.

Ent kuidagi kummaline oli klubide hulgast leida ka megakirikut. Otsustasin tõlkida lõigu antud artiklist ja lisada omapoolsed mõlgutused.

The Economist kirjutab:
Religioossed organisatsioonid on mitmeti erandiks reeglile, et vabatahtlike ühingute osatähtsus on hääbumas. Kirikud on arhetüüpsed tsiviilklubid. Kogudused kohtuvad regulaarselt palgest palgesse ja raha kogutakse iga nädal. Kirikukomiteed on alternatiivkoopiad kohalikest omavalitsusorganisatsioonidest.

Kirikutel on kaua olnud peidetud (ja ka vähem peidetud) roll poliitikas – mustanahaliste kodanikuõiguste liikumisest kuni evangelikaalide osatähtsuseni härra Bushi taasvalimisel. Pühakojas käijate arv ei ole kahanenud ja juba see fakt näitab, et kirik ei kuulu hääbuvate organisatsioonide hulka.

Vältides üldist taandarengut, on ühe organisatsiooni käsi Ameerika usuelu maastikul käinud viimastel aastatel päris hästi. See organisatsioon on megakirik. Megakirikuks peetakse kogudust, kus igal pühapäeval käib koos keskmiselt 2000 kirikulist. Kuuekümnendatel aastatel eksisteeris vähem kui kümme megakirikut.

Nagu näitavad Hartfordi Religiooni Instituudi uuringud, on nüüdseks megakirikute arv tõusnud vähemalt 1200ni. Kahekümnel megakirikul on iganädalaste koosolekute külastajate arv 10 000 ümber, kolmel 20 000 ümber.

Viimaste hulgas on Chicago lähedal asuv Willow Creek, Houstonis olev Lakewood ja California Saddleback’i megakirik. Pea enamus liikmeid on liitunud viimase kahekümne aasta jooksul. Saddleback’i 82 000-line kogudus pidas oma esimese teenistuse 25 aastat tagasi.

Härra Putnam [Harvardi professor, kes ennustas tsiviilorganisatsioonide osatähtsuse langust] toob esile megakirikute edu kaks põhjust, mis puudutavad ühtlasi Ameerika tsiviilorganisatsioone. Kumbki põhjus ei ole maailmavaateline.

Edu esimene põhjus on, et megakirikute juhid tegid kristluse atraktiivseks inimestele, kes olid usu suhtes erapoolikud või ükskõiksed. Härra [Rick] Warren Saddleback’st ja Bill Hybles Willow Creek’st käisid läbi oma naabruse ja pärisid, mis inimestele kirikus ei meeldi ja mis neid ikkagi kirikusse tooks.

Nad kujundasid oma kirikud tarbijauuringu alusel ringi. Välja lendasid 200aastased hümnid ja kantslid. Loobuti isegi kirikutaolistest ehitustest. Sisse tungisid informatsiooni letid, toitlustussaalid, klassiruumid, reggae kontserdid ja power-point’i abil peetavad jutlused.

Üks Kalifornia pastor selgitas Hartford’i instituudile: «Püüame luua keskkonda, kus uskmatud tulevad ja ütlevad: «Ma  ei ole iial taolist kirikut näinud!»» Kui megakirikud võidavad endale tuhandeid pooldajaid vastuvõtu-latti madalale lastes, miks ei saaks siis seda teha teised ühiskondlikud organisatsioonid?

Ununeb olemus

Edasi ei tõlgikski, sest oleme jõudmas asja tuumani. Megakirikus on tore käia. On palju rahvast ja sagimist. Kõik on võimas ja suur ja tänapäevane. Energia liigub. Ent kuidagi ei saa lahti mõttest, et miski on siiski viltu. Ehk on aetud segamini elu ja elevus? Või kus ma õieti olen, kas kultuurimajas või kirikus?

Ärimudelite rakendamine kirikuelus on nüüdseks juba paarkümmend aastat vana. Sestap on ilmnenud ka esimesed (taunitavad) tagajärjed. Kirik madaldatakse sageli ilmikorganisatsioonide tasemele. Kiputakse unustama, et kirik on eelkõige teoloogiline entiteet (olemus – toim).

Mitte andekad ja leidlikud ärijuhtimiskraadiga eestvedajad, vaid Jumal ise sünnitab, elustab ja viib oma rahvast edasi. «Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab» (1Kr 3:7).

Olen oma õpilastelt ikka küsinud, et mis teeb tee magusaks, kas suhkur või liigutamine? Nagu artikkelgi seda mainib, ärimaailmast võetud mudelid orienteeruvad tarbija tellimusele.

Kirikuline – ja sugugi mitte piiskop või pastor – peab ütlema, kuidas kirikus istuda ja astuda, kuidas laulda ja millest kõneleda. «Mida te soovite, et ma kantslist ütlen? Milliseid teemasid ma ei tohiks puudutada?» – neid küsimusi peaks vaimulik endalt küsima.

Näiteks on lahutuste protsent Ameerika (protestantlike) kristlaste seas niisama kõrge kui mittekristlaste seas. Kui tahad, et kõik su megakirikusse tuleksid, siis parem pea selles küsimuses suu kinni!

Ohtralt meelelahutust

Millega siis liikmeskonda kasvatada? Jah muidugi, Jumala teed on imelised ja Püha Vaim äratab äraarvamatul viisil. Ent siiski, veidi skeptilisem vaade megakirikute liikmeskonna enneolematule kasvule näitab, et «edu» põhjus võib olla palju maisemates meelitusvahendites.

Võtke infoleht ja lugege: vallaliste kohtumisgrupid, isade ja tütarde tantsuõhtud, pantomiimi kursused, kitarriklassid, pensionäride bridþiturniirid, mardipäeva karneval, pesapalli meistrivõistlused, autode ühispesemine, lõbustuspargi külastus, noorte lukustamine ööseks kirikusse, pitsaõhtud jne. Ühesõnaga, igasugune vajadus klubilise tegevuse järgi on megakirikus küllaga rahuldatud. Miks ei võiks siis seal käia?

Ma ei propageeri sugugi puritaanlikku ja ajast mahajäänud tegevusetust, vagatsevat igavlemist ja aeglast kärbumist. Probleem on hoopis selles, et põhjus, miks kirikus käiakse, kipub siin megakirikute maal hägusaks muutuma. Ameerika noored on juba mõnda aega küsinud: «Miks me peame piiblit lugema?» või «Miks me peame Jumalast nii palju rääkima?» Let’s just have fun! – meil hakkas just lõbus.

Äriidee kirikus

Läbi aegade on rõhutatud jumalasõna kriitilist funktsiooni, prohvetlikku aspekti, mis manitseb, korrigeerib, keelab, kasvatab, õpetab ja kujundab. Luther ja Barth tulevad meelde. Eks kaota ju jutlus igasuguse mõtte, kui patune kuulaja otsustab, mida kuulutada tuleb ja mida evangeelium ütlema peab. Pastoraalkirjad rääkisid midagi kõrvade kõditamisest…

Veel paar sümptomit äriideede ja «kirikutegemise» ristamisest. Uued piiblitõlked, mis orienteeruvad spetsiifiliselt teismelistele poistele ja tüdrukutele ning täiskasvanud meestele ja naistele, näevad välja nagu kirevad moeajakirjad.

Seal leidub lisaks traditsioonilisele kanoonilisele kirjandusele nõuandeid suhete loomiseks, kosmeetikanippe (kuidas päikesekreemi pealepanemise aega kasutada palveks), muusika edetabeleid, toiduretsepte ja muid eluks vajalikke näpunäiteid.

Tarbimisest johtuvad müügikalkulatsioonid lihtsalt nõuavad taolisi piiblitõlkeid. Tütarlastele mõeldud Revolve’i müüdi 30 000 eksemplari kuus, traditsioonilisi piiblitõlkeid vaid 40 000 aastas.

Mitte pingutada

«Ajakirjapiibli» sissejuhatus kriipsutab alla õiget asja: kristlase elu ei tohi olla kahestunud ehk olla ühtmoodi kirikus ja teistmoodi väljaspool kirikut. Kui täbar lugu on selles, et ilmalik elu ei joondu enamasti sakraalse järgi, vaid pigem vastupidi. See, et keegi kirikus käib, ei tähenda Ameerikas enam suurt midagi, sest kõik käivad kuskil … klubis.

Tarbija mentaliteet on tunginud ka vaimulikesse õppeasutustesse. On küllalt neid pastoritest haridustegelasi, kes tõemeeli usuvad, et seminarist peaks määrama, mida ta õpib. Tulemuseks on muidugi see, et programmidest kipuvad kaduma heebrea keel ja siis kreeka keel ja edasi üldse kõik, mis vähegi pingutust nõuab. Tarbijakaitse vohab ja tudengite arvamusele on antud tohutu jõud.

Klient mõistagi maksab. Kes maksab, see tellib – isegi kirikus ja seminaris. Ning tõepoolest, kui tarbija (st, kirikuline) tellib jutluse sisu, siis ei olegi suuremat vajadust vanade keelte, kriitilise mõtlemise ega üldse millegi teoloogilise õppimiseks. Milleks ennast vaevata? Paar head harrast lugu, vaimukat anekdooti ja pisut (poliitilist) teravmeelsust ning kirik ongi rahvast täis, megakirik muidugi.

Üpris märkamatult on kirikust saanud ühiskondlikult (kasulik) organisatsioon, ühe pulga peal kino, kasiino, kohviku ja kaubamajaga. Just nagu The Ecomonist ütleb – tsiviilklubi. Megakirikus ehk nn klubikirikus on tore ja prestii˛ikas käia. Mis selle «pisukese karjukesega» ikka enam jännata!

Tarmo Toom
Dr Tarmo Toom on Washingtoni John Lelandi nimelise Teoloogiakeskuse professor.