Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kirjutatud sõna peab saama kuuldavaks

12.10.2010 | | Rubriik: Arvamus

Fanny de SiversPiiblit võib lugeda mitut moodi. Iga variant toob esile erinevaid küsimusi ning erinevaid vastuseid.
See ammendamatu raamat sisaldab ju ajalugu, elutarkust, luulet, mõistatusi, keelelisi keerdkäike ja muid probleeme, mis veel ootavad lahendust, nii et igaüks võib sealt leida midagi, mis tundub talle võõrastav või hingelähedane.
Ka siis, kui raamat huupi lahti lüüakse, võib sealt esile kerkida mõni lause, mis äratab tähelepanu ja ergutab kujutlust. Mitmed usulahud on oma süsteemi sellistele väljanopitud mõttekillukestele üles ehitanud.
Sobival ajal ja kõva häälega
Et sõnast nii-öelda jagu saada, selleks peab siiski vaeva nägema. Jumal räägib inimesega pühakirja kaudu ning sellest kõnest peaks arenema dialoog sõna ja elusündmuste vahel.
Mineviku usumehed on välja töötanud lugemismeetodi, mida soovitatakse ka tänapäeval. See on lectio divina – jumalik lugemine, mis tähendab, et lugemisel kõneleb Jumal otseselt lugejaga ning see kuulab tähelepanelikult oma sisemise «südame kõrvaga».
Selline õnnestunud lugemine nõuab püsivust, süvenemist ja igapäevast käsilevõtmist. Öeldakse, et selleks tuleks valida sobiv kellaaeg – iga päev sama – ja jälgida nelja juba judaismis ette nähtud etappi: lectio – lugemine, meditatio – mõtisklus, oratio – palve, contemplatio – sügav vaatlemine.
Need vastavad pühakirja tähenduse variantidele: 1) kirja pandud sõnad oma ajaloolises kontekstis, 2) allegooriline tähendus, mis kriipsutab alla seosed Vana ja Uue Testamendi sündmuste vahel, nagu Jumal seda on tahtnud, 3) moraalne tähendus, 4) nn anagoogiline mõiste, mis näitab harmooniasse viivat vaimset kogemust jumalasõnaga.
Lugemiseks tuleb valida mõni Piibli tekst või päevaliturgias kasutatud kirjakoht ja seda siis järjekindlalt lugeda, korrata, võib-olla isegi kõva häälega, mis vahel aitab tekstist objektiivselt aru saada.
Mõtisklusest palveni
Teine etapp – mõtisklus – nõuab kõikide vahendite kasutamist, mis aitavad mõista, millistes tingimustes antud tekst on kirjutatud ja mis on tema teoloogiline tähendus: Piibli kommentaarid, kirikuisade kirjutised, eksegeetide uurimused jne.
See aitab vältida väärtõlgendusi ja välja koorida tema tähendust tänapäevale. Siin võib lugeja ka oma isiklikku elu analüüsida.
Sellest mõtiskelust võib kasvada palve – sõnad, mida lugeja ütleb Jumalale. See on silmapilk, mil tuleb kõrvale lükata kõik sõnastikud ja käsiraamatud ning nii-öelda teha end tühjaks ja nõnda vastuvõtlikuks Jumala valgusele ja jõule. Pühakirja ees ei ole palve enam monoloog, vaid kahekõne Issandaga.
Järgnev kontemplatsioon peaks tunda andma Jumala kohalolekut, mille kaudu süveneb ka pilk inimkonnale ja ajaloo sündmustele.
See igapäevane Jumala sõna «kuulamine» pühakirja kaudu aitab meid vaimselt kasvada, ka siis, kui me seda ise veel ei märka.
Sinu sõna on lamp
Kuid see ei ole lihtne ettevõte. Elu näitab, et takistusi esineb üsna palju. Kõigepealt juba ajapuudus. Kust võtta tunnike vaikust meie kiires, rabelevas, käratsevas elus? Siis ka kiusatus tekstile «oma päitsed pähe panna», mitte oodata, mida kiri meile sisendada võib.
Filosoof Paul Ricoeur kirjutab kuskil, et me peaksime kogu oma isiksusega pühakirja ette astuma, «end tekstile esitama ja temalt vastu võtma ühe avarama mina».
Ka Piibel ise loob takistusi. Seal kohtame olukordi, sündmusi ja kombeid, mis on meile täiesti võõrad, nii et vahel on väga raske sellise eksootilise materjali seest üldkehtivat tarkust välja koorida.
Kõige hädaohtlikum on siiski mõelda, et Piibli sõnum ei ole täiesti aktuaalne, määratud ka meie ajastule ja peale selle isiklikult inimesele, kes seda loeb. Sellepärast valis Benedictus XVI (a 2006) 21. noortepäevade teemaks tsitaadi psalmist 118: «Sinu sõna on lamp minu sammudel, valgus minu teekonnal».
Lectio divina on teekond, mis viib Kristuse juurde. 4.-5. sajandi paiku soovitas keegi (ei ole selge, kas see oli püha Ephrem või Antiookia Iisak) käia pidevalt pühakirja viljapõllul viljapäid korjamas: need ei lõpe kunagi ja neid jätkub kõigile!
Fanny de Sivers,
literaat

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)