Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kirjanike Helga ja Enn Nõuga elust ja kirikuelust

17.08.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Helga ja Enn Nõu on 53 aastat abielus olnud, neil on kolm last ja kuus lapselast.  Tiiu PikkurKirjanikud Helga (75) ja Enn Nõu (76) on Eesti Kiriku lugejad juba aastaid, Enn on paar artiklitki lehele kirjutanud. E.E.L.K. Uppsala koguduse nõukogu liikmetena on nad kirikueluga tuttavad. Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühinemine on nende arvates ainuõige tee.
Nii Ennu kui Helga pered põgenesid 1944. aastal Rootsi. Enn külastas Eestit taas 1967. aastal. Koos Helgaga taheti tulla 1982. aastal, kuid selleks ajaks oli nõukogude võim avastanud, et Enn on oma loominguga «sõjaõhutaja» ja teda ning tema naist ei tohi siia lasta. Luba Eestisse tulla saadi alles 1988. aastal. Nüüdseks juba 10 aastat jagavad kirjanikud kodu Rootsi ja Eesti vahel. «Tallinnas on meie kultuuriline kodu, siin saame end täielikult kirjandusele pühendada. Uppsala on aga meie praktiline kodu, kus läheduses on lapsed ja lapselapsed,» selgitab Helga.
Tallinna korter oli Helga lapsepõlvekodu. Siin on ruumi suurele hulgale raamatutele, seinu kaunistavatest maalidest on enamik Helga maalitud, mõlemale kirjanikule on siin loometööks sobivad kabinetid. Intensiivse töö kõrvalt leitakse aega ka lugejatega kohtumisteks. 

Ühed eestlased ja üks kirik
Uppsala kogudus on aastatega väiksemaks jäänud. Kandev põlvkond on kadunud või väga kõrges eas. Tavaliselt on jumalateenistusel 10–15 inimest. Suurtel pühadel, nagu näiteks jõulud, vabariigi aastapäev, emadepäev jne, on rahvast rohkem. Pühade puhul järgneb jumalateenistusele kohvilaud, kus peetakse päevakohane kõne, ja see on koht, kuhu võivad tulla ka need, kes kirikus ei käi.
Koguduse parimad päevad on aegade taha jäänud. Enn Nõu meenutab ammuseid õpetajaid Johan Kõppu, Theodor Tallmeistrit, Jakob Aunveri ja Voldemar Takkelit, kes kõik Uppsala koguduse ajalukku oma jälje jätnud. Kui need hingekarjased olid veel n-ö oma õpetajad, siis praegust, Ingo Tiit Jaagut, tuleb jagada Stockholmi ja veel teistegi kogudustega. 
«Probleem on enamasti jõululaupäeva teenistusega, sest õpetajat ei saa pooleks teha ja Stockholmis on suurem kogudus. Meil on siis mõnikord jõuluteenistus juba mitu päeva varem ära peetud,» selgitab Enn ja lisab, et kogudus täidab ka sotsiaalset funktsiooni. Uppsala eestlaskonnal on lisaks oma kogudusele ka selts ja pensionäride ühing. Suurel määral on inimesed neis samad. Helga loodab, et «õpetaja tuleb teenima ka siis, kui meid paar-kolm on».
EELK ja E.E.L.K. ühinemise leiavad Helga ja Enn vajaliku olevat. «Kogudused jäävad meil väikeseks ja kaovad pikapeale. Õpetajad jõuavad kõrgesse ikka, ime on, et me veel ikka funktsioneerime. Kuid see, mis on, on kõik üks kirik.» 
Enn tõmbab paralleele kirjanike liidu ühinemisega: «Olin Välis-Eesti kirjanike liidu viimane esimees. Kolm meid üldse oligi: August Mälk, Kalju Lepik ja mina. Kui mind sellele kohale valiti, siis tegin kohe ettepaneku liituda Eesti kirjanike liiduga. Poolteise aastaga sai asi teoks ja nüüd oleme kõik Eesti kirjanike liidu liikmed. 
Siinjuures toob ta näiteks sõna «väliseestlane», mis talle üldse ei meeldi: «Meil on ainult eestlased ja üks Eesti. Ei ole vaja jaotada end kodu- ja väliseestlasteks. Kui praegu eestlased kodumaalt välja lähevad, siis ei hakka ju keegi neid väliseestlasteks kutsuma. Minult on küsitud, kas mul on pagulaskirjandus ja eesti kirjandus kodus eraldi riiulitel. Vastan alati, et mul ongi ainult eesti kirjandus. Kas Uno Laht või August Mälk, see ei mängi rolli. Nad on kõik tähestikulises järjekorras.» Selle jutu vahele torkab Helga: «Aga sul on mürgikapp!» Nn mürgikapis on EKP ajalugu, KGB ajalugu ja muud sulapropagandat, mille vastu ta huvi tunneb, et lugeda ridade vahelt. Ilukirjandust seal pole.

Palves on jõudu
Enn mäletab hästi päeva, mil ta käed palveks kokku pani: «Hakkasin palvetama 9. märtsi pommitamise ööl. Aknad ja uksed läksid katki, mürin oli kohutav. Ma olin siis kümneaastane ja arvasin, et olen surnud. Siis hakkasin palvetama ja teen seda tänapäevani. Teine elamus oli Rootsi põgenemisel, kui merel oli suur torm. Ma arvasin, et me upume, kui ma ei palveta. Ja Jumal võttis mu palvet kuulda.» 
Ennu paneb imestama, kui tagasihoidlikud on eestlaste teadmised religioonist. Sageli ei mõisteta siin mõnd kirjanduslikku teksti või kunstiteost lihtsalt olematute teadmiste tõttu kristlusest. «Et kirjandust mõista, tuleb Piiblit tunda,» on Ennu arvates elementaarne.
Ka Helga on tundnud palve tervendavat mõju. Kui väike lapselaps raske haiguse küüsis lamas, siis aitas Helgat tema katoliiklasest kolleeg. Sellest ajast on tal neitsi Maarja kuju alles. «Inimest aitab, kui millegi konkreetse peale mõelda või konkreetsest asjast kindlust saada.»
Helga õpetajaameti algusaastatel oli Rootsi koolides tavaline, et päeva alustati ja lõpetati palvega: «Ma mängisin orelil koraali ja lapsed laulsid kaasa, siis lugesime koos meieisapalvet. Enne lõunavaheajale minemist lugesime söögipalvet. Tundide lõppedes oli taas ühine palve. See oli rutiin, mis raamis päeva. Kui palju keegi otseselt Jumala peale mõtles, ma ei tea, kuid see kuulus päeva juurde ja rahustas klassi.» Ent see kõik on nüüdseks ajalugu.
Enn lisab, et usutegevuse kombed on osa normaalsest elust. «Ma ei kujutaks ette abiellumist ilma kirikliku laulatuseta või ilmalikke matuseid. Või ristimine ja leer – see on osa elust, millel ka sotsiaalne funktsioon.» 
Tiiu Pikkur


HELGA NÕU
Töötas 30 aastat kooliõpetajana
Valgetähe teenetemärgi V kl 2001
Lasteraamatud, romaanid, tõlked
Esikromaan «Kass sööb rohtu» 1965
Värskeim teos «Jääauk» 2010

ENN NÕU
Uppsala ülikooli arstiteaduskond 1953–61
Meditsiinidoktor 1978
Töötanud Uppsala ülikooli kliinikutes, ülikooli dotsent
Valgetähe teenetemärgi V kl 2002
Romaanid, novelliantoloogia
Esikromaan «Pidulik marss» 1968
Värskeim teos «Vabariigi pojad ja tütred» I osa 2010

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)