Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

«Kirjad isa Jaakobile» väärib loorbereid

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Et Pimedate Ööde filmifestival on filmigurmaanide suur pidusöök, pole pelgalt festivali korraldajate unelm või eneseupitamine. See fakt sai käesoleval aastal kinnitust juba 13. korda.
Mind üllatasid äsjase festivali programmis enim positiivselt kaks linateost, mis kasutasid oma loo jutustamisel kõige otsesemalt kristlikku ainest.
Austria režissööri Jessica Hausneri film «Lourdes» otsis kergelt humoorikas võtmes vastust ajatutele küsimustele, mis on ime, kes on terve ja kes haige, kas füüsiline haigus võib olla mugav viis elu eest pagemiseks. Minu tarvis oli selle filmi üks suuremaid õnnestumisi kaasaegse roomakatoliku kiriku miljöö ja atmosfääri efektne edastamine.
Eriti läks mulle aga südamesse meie põhjanaabri Klaus Härö film «Kirjad isa Jaakobile». Härö pälvis muide ka PÖFFi parima režissööri auhinna. Vana ja pime kirikuõpetaja saab endale abiliseks endisest vangist naisterahva, kes peab talle ette lugema hädaliste kirju ja neile tema dikteerimise järgi vastama. Lakooniline sisu ja sügav sõnum. Tunni ja veerandi jooksul rullitakse lahti võltspaatoseta südantliigutav lookangas.
Heikki Nousiaineni meisterlikult kehastatud vana ja pime vaimulik isa Jaakob tuletas mulle meelde mitut Eesti kirikuõpetajat. Mulle meenusid August Laumets, Ain Eenmaa, Evald Saag oma eluõhtul.
Vahest tahab ka autor öelda, et tegu on kadunud ajaga, sest filmis paistavad hoiukarbis Soome margad, mitte tänasel päeval kehtivad eurod. Meisterlikult antakse edasi vana kirikuõpetaja painet, kes pole lõpuni kindel, et teda on Jumalale ja inimestele vaja. Samuti arvab turske, kunagi inimese tapnud naisterahvas Leila oma kehvast elukogemusest lähtudes, et maailm on koht, mille Jumal on maha jätnud.
Leila (päris elus feministist akadeemik ja kirjanik Kaarina Hazard) leiab tänu isa Jaakobile, et tal on kogu aja olnud üks saatja, vähemalt keegi, kes on talle pidevalt kaasa tundnud. Ja isa Jaakob lihtsalt on jumalik tööriist.
Kindlasti võib tänases Eestis kirikuõpetajaile sageli tunduda, et nende töö sarnaneb Sisyphose omaga ja et ollakse hüüdjaks hääleks kõrbes. Statistilised näitajad igatahes ei saa kuidagi optimism süstida.
«Kirjad isa Jaakobile» tuletab tänuväärselt ja kunstimeisterlikult meelde, et Jumal on ka siis olemas ja tegutseb, kui meile meie napis usus vastupidine tõenäosem tundub. PÖFFi žürii kõrge hinnang filmile «Kirjad…» omakorda näitab, et Eestis põhjendamatult palju meediaruumi ja tähelepanu pälviv kirvega kristlust ründav vulgaarne kirikuvaenulikkus à la Kivirähk ja Künnap on tegelikult marginaalne.


Teet Korsten,
ajakirjanik