Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirikulaul puudutab kõiki inimesi

22.06.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Hümnoloogia tegelikku tähendust meil ei teadvustata, ütleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Toomas Siitan sissejuhatuseks jutule kirikulaulust ja Eesti Hümnoloogia Seltsist.

Toomas Siitan (1958) on lõpetanud 1981. aastal Eesti Muusika-akadeemia (Tallinna Konservatooriumi) heliloojadiplomiga, ent seejärel tegutsenud eelkõige muusikateadlase ja dirigendina. Doktorikraadi muusikateaduse alal omandas ta Rootsis Lundi ülikooli juures (2003). Alates 1986. aastast õpetab muusikaloolisi aineid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, 2004. aastal valiti korraliseks professoriks. 1994. aastast tegutseb tema juhtimisel vanemale vokaal-muusikale pühendunud ansambel Studio Vocale, samast aastast juhib ta igal suvel toimuvat Haapsalu vanamuusikafestivali. Toomas Siitan on Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Hümnoloogiaseltsi esimees ning Eesti Muusikanõukogu aseesimees.

Toomas Siitan (1958) on lõpetanud 1981. aastal Eesti Muusika-akadeemia (Tallinna Konservatooriumi) heliloojadiplomiga, ent seejärel tegutsenud eelkõige muusikateadlase ja dirigendina. Doktorikraadi muusikateaduse alal omandas ta Rootsis Lundi ülikooli juures (2003). Alates 1986. aastast õpetab muusikaloolisi aineid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, 2004. aastal valiti korraliseks professoriks. 1994. aastast tegutseb tema juhtimisel vanemale vokaal-muusikale pühendunud ansambel Studio Vocale, samast aastast juhib ta igal suvel toimuvat Haapsalu vanamuusikafestivali. Toomas Siitan on Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Hümnoloogiaseltsi esimees ning Eesti Muusikanõukogu aseesimees.

«Hümnoloogia toob kokku ääretult huvitava seltskonna, kelle vahel tekib sünergia just sellepärast, et nad esindavad nii erinevaid teadusharusid,» räägib Toomas Siitan, kes oli Rahvusvahelise Hümnoloogiaühingu (IAH) juhatuses aastatel 1993 kuni 2005. Hümnoloogiaga on ta seotud juba alates 1991. aastast seoses oma doktoritööga (koraalireform Läänemeremaadel XIX saj). «Tollal oli huvi mõlemapoolne: siin olid inimesed isolatsioonist vabanenud ja lääne pool taheti teada, mis Ida-Euroopa äralõigatud maadel toimus. Meie ajalugu aitas mõista ka nende ajalugu,» ütleb Siitan.
Seltsi sünd

Igal juhatuse liikmel lasus kohustus korraldada üks kongress. Eestis sai see teoks 2005. Kongressi eel tuli Eestis koondada need huvilised, kes suudaksid kongressi külalisi vastu võtta. «Ljubljana kongressist 2001. aastal mäletan, et ettekannete tase olid väga kõrge, aga omamaine huvi peaaegu puudus. Et seda siin vältida, rajasimegi hümnoloogiaseltsi,» räägib Siitan ja lisab, et ühing aitas ka kongressi korraldamisel.

Seltsi tegevuse organiseerimise tegi keeruliseks asjaolu, et seni hümnoloogiat kui uurimissuunda ei eksisteerinud. «Ega ma pole Eestis ka eriti propagandat teinud,» räägib Siitan. Kuid huvi oli kohe väga suur – tuli 50 liiget, Eesti kohta soliidne arv. Siitani sõnul on nende seas ka selliseid, kes süttisid, aga pole seltsi tegevust teadvustanud ja on jäänud passiivseks. Ning need inimesed, kes tegevust edasi viivad, teevad palju ka muid asju ja nii saab jõud otsa.

Mida saab seltsi liige teha? «Kõige olulisem on idee,» ütleb seltsi juhatuse esimees. «Minu kujutluses on see nii, et seltsi liikmed on heade ideede pakkujad ning juhatus selleks, et neid ideid sõeluda ja ellu viia. Praegu on juhatus olnud mõlemas rollis. Liikmete hulgast peaks tulema uut verd juhatusse,» arvab ta.

Eesti kirikulaulu lugu pole veel kirjas

Seltsi üheks perspektiiviks sai aastatrükise väljaandmine, paraku pole aga jõutud alati seda ülesannet täita. «See on väga suur töö ja selts vajab sisulist kosumist,» leiab Siitan, kuid lisab, et 2–3 aasta tagant on aastatrükise ilmumine mõeldav. Kaugem eesmärk on muidugi eesti lauluraamatu lugu, mis oleks akadeemiline uurimisprojekt.

Toomas Siitan räägib, et mujal maailmas on hümnoloogiaseltsides esmalt teoloogid ja keeleteadlased, meil on aga jämedam ots muusikute käes. «See on meie siseeluline probleem, et me pole suutnud teolooge ja keeleteadlasi rohkem kaasata,» leiab ta. «See ju ongi hümnoloogia omapära, et uurimisobjekt – kirikulaul – käib kolme valdkonna vahel,» valgustab mees.

Hümnoloogias antaksegi kirikulaulule tema õige positsioon ja tähendus. «Lauluraamatu ja kirikulauluga puutuvad kõik kokku, see on seotud teoloogia praktilisema poolega ning annab ka teavet, milline on rahva vaimsus ja kultuurisituatsioon. Lauluraamatuga käidi koolis ja sellest õpiti lugema,» ütleb ta ning märgib, et alles 20. sajandil tekkis kiriku ja rahva suhetes uus olustik.

Teoloogid ja keeleinimesed – uurima!

Siitan leiab, et on keeruline ühendada õppejõu- ja seltsi esimehe tööd. «Ma ootan verevahetust,» ütleb ta pisut väsinult, «hea meelega annan teatepulga edasi. Uus esimees võiks tulla teoloogide või kirjandusinimeste hulgast, sest aktiivsust on vaja just neist valdkondadest.» Tema arvates peavad nii keeleinimesed kui vaimulikud mõistma selle töö olulisust.

Ega Euroopaski ole hümnoloogiat liiga palju uuritud ja vastavaid õppetoole on väga vähe. Tuntumaid selles vallas on kindlasti Mainzi ülikool Saksamaal, kus prof Hermann Kurzke eestvõtmisel on rajatud kõige arvestatavam kirikulaulu uurimise keskus.

Toomas Siitani juhtis hümnoloogia teele prof Folke Bohlin Rootsist, kes kutsus üles teadvustama ebatraditsioonilisi uurimisteemasid kultuuriloos, nagu kogudusemuusikat ja kooriliikumist. Tänu temale hakkas Siitan uurima 19. sajandi koraalireformi. «19. sajand on hümnoloogia seisukohalt moodne aeg, seda uuritakse ehk alles viimased kümmekond aastat,» jutustab Siitan, kelle töö on tekitanud päris suurt huvi nii Skandinaavias kui Saksamaal. «Samamoodi saaks aga kirjutada ka tekstide kohta,» annab Siitan mõtte järgmisteks doktoritöödeks.

Kristel Neitsov

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)