Kirikukogu – nii rahva kui Jumala suu

Taas on koos olnud Kirikukogu. On see ristirahvale oluline sündmus või ühe institutsiooni rutiinne tegevus?
Rahva hääl olevat Jumala hääl. Muidugi võib küsida, millise rahva milline hääl? Evangeelne arusaam on, et isegi kirikukogud võivad eksida, rääkimata rahvamassist või, Jesaja sõnul «rahvast, kes käib pimeduses».
Siiski, kui Jeesus räägib eksinud lambast, keda hea karjane läheb otsima, võib karjane 99 rahumeeli kõrbe jätta, nad tulevad isekeskis üsna hästi toime. Asi ei ole nii hull, et kõik 99 eksiksid ja ainuke õige oleks see kadunud lammas.
Kirikukogu väljendab kristlaskonna sidusust, vastutust üksteise eest ja Jumala ees. Ta ei aja mingit oma asja. Igal kiriku liikmel on võimalus – olgu valimiste kaudu või isiklikult – oma arusaamu Kirikukogule edasi delegeerida. Samas eeldab kiriku liikmeks olemine ja kristlik armastuskäsk, et me teistega, seda enam Kirikukogu otsustega, arvestame. Ainult nii saab kirik olla ühiskonna tervendavaks jõuks.
Kurikuulsat rahva võimust võõrandumise ideed ei tohiks kirikurahvas kuidagi omaks võtta..
Möödunud nädalavahetusel osalesin Viinis toimunud konverentsil «Kiriku avalik ja poliitiline vastutus ühiskonnas». Sõnavõttudes rõhutati, et vaimulikud ja ilmikud, töötegijad ja koguduse lihtliikmed, mehed ja naised on kutsutud ühiselt lahendama kiriku ja ühiskonna ees seisvaid probleeme. Vastutust ei saa veeretada mingile üksikule grupile, ametkonnale või lõpuks Jumalale. Jumal tegutseb ja räägib kõigi kristlaste kaudu. Mida enam kristlane oma rolli kirikus tunnetab, seda kõnekam on kirik.
Avaldati kahetsust, et evangeelsed kirikud pole suutnud kokku kutsuda nn Euroopa sinodit (kirikukogu) ja otsustati selles suunas edasi tegutseda. Küsimuseks on, kas tuleviku Euroopast saab üksnes majandus- või ka väärtuste ühendus. Kas ühtsuse sümboliteks on äri ja poliitika või religioon ja eetika? Kas Euroopa Liidu alusdokumenti jõuab ühist usku väljendav punkt? Kindlasti haakub sellega tänane diskussioon religiooniõpetuse üle Eestis.
Kui kirikud tahavad ühiskonna arengule kaasa aidata, peavad nad ise institutsionaalselt tugevamaks muutuma. Sellest sõltub nende endi tulevik.
Kirikukogu ees seisavad keerukad küsimused: toimetulek kitsastes majandustingimustes, struktuurimuutused, uue põhikirja koostamine, tulevikuvisioon. Kirikukogu istungjärk on suursündmus. Selle kordamineku eest peaksime kõik palvetama. Sama tõsiselt peaksime aitama Kirikukogu otsuseid ette valmistada ja ellu viia – olgu kogudustes, praostkondades, organisatsioonides või avalikkuses. Kes võib öelda, kumb on rahva tuleviku seisukohalt tähtsam – Riigikogu või Kirikukogu? Kristlastena tahaksime uskuda, et Kirikukogu ei ole üksnes rahva, vaid ka Jumala suuks.
Andres Põder, assessor