Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku tähtsaimaks ülesandeks on inimesi Jeesuse juurde viia

05.06.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Ta viis tema Jeesuse juurde (Jh 1:42).

I
Neis sõnades on väljendatud see, mis on kõige olulisem kristliku kiriku töös. See on iga kristlase ülesanne, ja eriti kuulub see kõigile, kes on saanud kiriku ameti. «Ta viis tema Jeesuse juurde.»
Inimesed mõtlevad kirikust väga erineval viisil, ja kiriku peaaegu kaks tuhat aastat kestnud ajalugu jutustab, et ka kirikus endas on esinenud mitmesuguseid arusaamisi selle kohta, mis on kiriku ülesanne. On tekkinud mitmeid eri kirikuid, mis lähevad üksteisest erinevatel viisidel lahku. Aga ühine kõigile kirikuile on olnud, et nende keskel on inimesi Jeesuse juurde viidud, ja kui see peaasi on ununenud või tagaplaanile jäänud, siis on kirik kaotanud oma olemuse, ta on oma ülesandele ebaustav olnud.
Me usume ja tunnistame, et kirik on ehitatud apostlite poolt rajatud alusele. Piiskopi ülesanne on läbi aegade olnud eriti selle eest hoolitseda, et see apostlik traditsioon püsiks. Mis on see kiriku apostlik ülesanne? Esimesed apostlid olid saadikud, kelle ülesandeks oli inimesi Jeesuse juurde viia. Sel eesmärgil neid maailma läkitati.
Üks neist apostlitest oli Andreas, ja just tema kohta ongi jutustatud, et ta viis oma venna Jeesuse juurde. Kui täna seatakse ametisse Eesti luterlik peapiiskop, siis asi seisabki just selles, et ta oleks oma töös sellele apostli ülesandele ustav. Teda õnnistatakse ja ta saadetakse oma vendi ja õdesid Jeesuse juurde viima ja selle eest hoolt kandma, et tema hoolde usaldatud kirikus igal pool nii toimuks.
Luterlikud kirikud kogu maailmas ja eriti vennasrahva Soome luterlik kirik, nii nagu kristlike kirikute üle maailma ulatuv ühine pere, palvetavad täna, et Eesti uus luterlik peapiiskop saaks Püha Vaimu õnnistuse, selleks et ustav olla kiriku apostlikule ülesandele ja et ta võiks ise olla paljusid Jeesuse juurde viimas, ning teeks kõik, mis tema võimuses, selle heaks, et tema poolt juhitavas kirikus paljud inimesed pääseksid Jeesuse juurde.

II
Kui me ütleme, et viime inimesi Jeesuse juurde, siis me ei mõtle sellega, et tahame mingisuguseid ebamääraseid uskumusi või vanu õpetusi õpetada. Me ei mõtle ka seda, nagu oleks kiriku ülesanne püüda siduda inimesi mingite endisaegsete moraalireeglite ning käitumisviiside külge või teha neist teatud maailmavaate, ideoloogia pooldajaid. Maailmas on palju sellist religioossust (usundlikkust), mille on sünnitanud inimeste omad soovid ja kartused, ja nii mõnedki mõtlevad, et parandatakse inimeste elutingimusi, kõrvaldatakse maailmas valitsev ebaõiglus ja luuakse selline olukord, milles inimestele ja rahvastele avanevad võimalused inimväärseks eluks, siis ei ole inimestel enam tarvis Jeesuse juurde pääseda, nagu ei vajataks teda siis enam.
Jeesus on hoopis midagi muud kui mingi õpetus või käitumismoraal või inimeste pettunud lootuste ja kartuste peegelpilt. Piibli pühad kirjad tunnistavad meile, kes ta on. Ükskõik, mida ka inimesed temast iganes mõtlevad ja ütlevad, mitte miski ega mitte keegi ei saa seda olematuks teha, et ta on kord maa peal elanud, õpetanud, kannatanud, surnud ja surnuist üles tõusnud.
Ükskõik milliseid tohutuid muudatusi ka ajalugu endaga kaasa tooks, iialgi ei kao see tõsiasi, et Jeesus on elanud, surnud ja üles tõusnud, nii nagu pühad kirjad meile temast tunnistavad. Ja tema surm Kolgata ristil on kogu inimsoo ajaloo tähelepanuväärseim sündmus, millest kiirgab taevalist selgust elu mõistetamatute sündmuste üle. Ja ülestõusmishommiku tühi haud annab kogu inimsoole troostirikka tõotuse tulevikust, milles peitub elu uuenemise võimalus. Jeesus on inimsoo suur revolutsionäär, kes viib meid vabadusse, rahusse ja rõõmu. Temale kuulub tulevik.
Selle Jeesuse juurde me tahame oma vendi ja õdesid viia. See on suur ja vaimustav ülesanne. Inimene ei saa anda oma elu mitte millegi suurema ega tähtsama asja teenistusse, kui et ta on teisi Jeesuse juurde viimas. Ebaõnnestumised, raskused ja kannatused on selle kutsumuse suurusega võrreldes tühised.

III
Ärgem leppigem kiriku töös vähemaga, kui et tohime inimesi Jeesuse juurde viia. Siin kogeme alatisi kiusatusi. Kõneleme temast nagu andeks paludes, et inimesed ainult ei pahanduks ega peaks meid kitsarinnalisteks, kuid just niiviisi me juhimegi neid kergesti eksiteele. Me ei aitagi neid Jeesuse juurde, vaid lepime mingi kauni religioosse väliskujundamisega, ilusate sõnade tegemisega. Või siis kõneleme temast nii raskepäraselt, et mitte keegi ei saa tegelikult aru, millest me räägime. Inimestele jääb siis niisugune mulje, et meil nagu polegi neile tõeliselt midagi ütelda.
Jeesuse juurde me peaksime inimesi viima, nagu apostel ütleb: «Sest me ei kuuluta mitte iseendid, vaid Kristust Jee­sust, et tema on Issand ja meie teie sulased Jeesuse pärast» (2Kr 4:5). Ärgem kujutlegem, et me ise oleme eksimatud ja et inimestel tuleb õppida Jee­susesse uskuma just nii, nagu me ise tema oleme leidnud ja temasse uskunud.
Olgu meist kaugel kõik soovid olla inimestele isandaiks ja hooldajaiks, teenija ülesanne on meie ülesanne; ja kui me siis midagi, olgu see kuitahes väike, selleks teha võime, et inimesi Jeesuse juurde aidata, me tohime seeüle õnnelikud olla. Me ei ole oma elu asjata elanud, kui kasvõi ühegi inimese oleme Jeesuse juurde aidanud.
Seda peab kirik kirikuna meeles pidama. Kiriku asi ei ole inimeste südametunnistuste üle valitseda ega neid hooldada, vaid inimesi nende rõõmu sisse aidata. Ega inimesed seega veel aidatud saa, kui nad kirikuga liituvad, Jeesusega tuleb neil liituda ja Jeesuse juurde välja jõuda. Meie oluliseks ülesandeks ongi elada ja tegutseda kirikus nii, et Jeesus oleks nähtav ja kuuldav kõigile inimestele, sest ega kirik kedagi päästa. Jeesus üksi päästab.
Vähemaga ei tohi siis rahulduda, kui viia inimesi Jeesuse juurde. Kuid ärgem liiati kujutlegem, nagu oleks meile antud suurem ülesanne. Nii teeme siis, kui mõtleme, nagu oleks meil võimalik sundida inimesi uskuma. Võime vahetevahel eksida oma kõnedes või hingehoiutöös inimestele survet avaldades. Püüame neid oma sõnaohtrate kõnedega otsekui uimaseks rääkida, neis vaimulikke tundeid äratada, mille mõju all nad oleksid valmis meie poolt pakutud vahendeid vastu võtma, või siis püüame neid mõistuslike abinõudega veenda kristliku jumalausu tõepärasuses, selleks et nad pöörduksid ja usuksid.
Pidagem meeles, et kristlik usk võib sündida ja elada ainult vabaduse õhkkonnas. Jeesus ei sundinud mitte kunagi kedagi uskuma. Ta ei püüdnud inimesi mõistuslike arutluste abil ei endas ega Jumalas veenda. Ta jättis otsustamise inimese ülesandeks, aga igaühel, kes teda kohtas, tuli Jumalaga tegemist teha ja igaühest endast olenes siis, kas ta uskus või jäi ebausu meelevalda. Igaüks jäi ise enda eest vastutust kandma.
Seda on tähtis kõiges kiriku töös meeles pidada. Kristlastena me kaitseme usuvabadust ja südametunnistusvabadust. Igaüks peab ise otsustama. Ja kes oma elu on Jeesusele andnud, see on leidnud elule sirgjoonelise ja lihtsa suuna: Jeesusega koos, Jeesuse eest, kõik Jeesusele. See on usk, mis maailma ära võidab.
Kes nii on Jeesuse juurde tulnud, see vabaneb inimeste arvamustest ja ta käib Jee­suse jälgedes, kannab oma risti Jeesuse järel, elab Jeesusele ja sureb Jeesusele.

IV
Kui ütleme, et kiriku tähtsaimaks ülesandeks on inimesi Jeesuse juurde viia, siis tähendab see ka seda: selleks et teisi Jeesuse juurde võiksime viia, tuleb meil endil, meil, kellel on mitmesugused teenimis­ülesanded kirikus, ise Jeesuse juurde pääseda ja tema juures elada. Kuidas me võiksime teisi Jeesuse juurde juhatada, kui me enne ise ei ole tema juurde teed leidnud.
Kui sind, armas vend, seatakse täna Eesti luterlikuks peapiiskopiks, tohin mina sinu vennana ja töökaaslasena Kristuse kirikus kinnitada ja tunnistada sinule, et sul on Jeesuse vere pärast vaba ligipääs Isa juurde, et ka sina tohid täna ja iga päev uskuda oma patud Jeesuse kallis lepitusveres andeks antuiks ja et Jee­suse juures on ka sinu jaoks oma koht olemas. Olgu ülesannete raskus kui rõhuv tahes, ükskõik kui raskeid kiusatusi sa ka peaksid läbi elama, süüdistagu su südametunnistus sind kuitahes rängalt, Jeesuse juurde sa tohid minna. Ristile tee vaba on!
Ja kui sa ise lähed ja jõuad Jeesuse juurde, siis võid sa oma kirikus teha oma teenimistööd nii, et su ametivennad ja koguduste liikmed ning su eesti õed ja vennad pääsevad ka Jeesuse juurde ja see nii kaunisti ja võimsalt laulev eesti rahvas ülistab Jeesust ikka enamate suude läbi.
Temale olgu kiitus ja au nüüd ja alati. Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suure halastuse pärast meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.
Martti Simojoki

Kõne, mille pidas Soome peapiiskop Martti Simojoki peapiiskop Alfred Toominga ametisseseadmisel 9. juunil 1968. a Tallinna toomkirikus.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)