Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kiriku põhikiri on meie kõigi asi

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

10. veebruaril lõppes parandusettepanekute esitamise aeg EELK uue põhikirja eelnõusse.
Ometi pole midagi veel otsustatud ja nii ei peaks vaibuma avalik diskussioon uue põhikirja üle, sest EELK põhikiri pole riigivõimu jaoks kirjutatud ega ole kirikuvalitsuse siseringi probleem, vaid meie kõigi vaimse ema, kiriku, toimimist määrav dokument.
Usukinnitust ja julgeid veksleid
Muidu väga lakoonilises põhikirja eelnõus on siiski aega ja ruumi nii ennastkiitvateks selgitusteks, et oleme eesti rahvast juba 16. saj alates kõlbeliselt kasvatanud, kui ka usku ergutavaks enesekinnituseks, et tegevuse lõpetame alles Jeesuse Kristuse taastulekul; või ka teadaandmiseks, et teenime ühiskondlikku kõlblust, õiglust ja rahu.
Sellised juriidiliselt ehk väheinformatiivsed vahepalad on vähemasti ilusad lugeda kuiva kantseliidi vahele. Samas võiksime endalt küsida, kas suudame ette näha, mis semantikat võib 25 aasta pärast endas kanda hetkel kergelt üle huulte või kirjapaberi libisev poliitiline retoorika, et EELK seisab inimväärikuse puutumatuse eest jne.
Kas meie kirikus selle valgel siis veel inimesi jutluses patutundmisele tohib juhtida või käärkambris pihti vastu võtta? Kui me ette ei tea, miks veksleid loopida. Kõik, mis hea ja ilus, ei pea vast põhikirjas seisma, osa võib südameski olla ja tegudes välja paista.
Õpetajate Konverents siiski kaotab tähtsuse
Õpetajate Konverents (ÕK), kuhu senini kuuluvad kõik EELK õpetajad ja kõrgema haridusega teoloogid, ei ole uues põhikirja eelnõus enam mainimistki leidnud. Siiani on just ÕK see kompetentne kogu, kes peab õpetusliku või liturgilise küsimuse heaks kiitma, misjärel Kirikukogu või konsistoorium selle tohib kehtestada.
Põhikirja rakendusseaduses on ÕK küll mainitud, et tal on õigus käsitleda õpetusküsimusi ja teha ettepanekuid kirikuelu korralduseks, aga mitte reaalselt otsustada ega kellelgi paraku kohustust neid ettepanekuid arvesse võtta.
ÕK õpetusliku osatähtsuse kadumise ühe põhjendusena on toodud, et nimetatud istungjärkudel pole määratud kvoorumit. Samas, on siis mõttekam institutsioon sisuliselt kaotada või kehtestada otsuste legitiimsuseks vajalik kvooruminõue?
Piiskoplik nõukogu otsustab õpetuse üle
ÕK roll õpetusküsimustes kandub forsseeritult üle piiskoplikule nõukogule, kuhu kuuluvad peapiiskop, tema ettepanekul valitud piiskop ja praostid ning kaks teoloogi, kelle peapiiskop on ametisse nimetatud.
Sel väga väärikal kogul, mis üht pidi on vaid peapiiskoppi abistav, on samas õigus vastu võtta õpetusse ja liturgiasse puutuvaid otsuseid, ehk siis seda, mida iga kirikuline kantslist kuuleb ja teenistusel kogeb. Ka Kirikukogu võimkonda kuulub vaid piiskopliku nõukogu ettepanekul «kõrgeima astme õpetuslike ja liturgiliste küsimuste otsustamine».
Missugune õpetuslik või liturgiline küsimus on kõrgeim, mis muidu kõrge, mis keskmine jne, see saab ilmselt olema vaidlusteema sajandiks ja tänuväärne materjal kümneteks dissertatsioonideks.
Eelnõu on täiendatud
Põhikirjaprojekt on esmatutvustusest saadik läbi teinud suure muutuse. Need, kes esialgsele versioonile selle radikaalsuse tõttu vastu olid, võiks tutvuda hetkel kiriku koduleheküljel Intranetis oleva muudetud versiooniga, mis senise põhikirjaga harjunutele juba mõningast äratundmisrõõmu pakub.
Nüüdseks on põhikirja projektis kas või luterlike usutunnistuskirjade kogum, Liber Concordiae, ära nimetatud ja kirikutevahelised kokkulepped pole enam õpetuse aluseks, vaid siiski aluseks suhetele teiste kirikutega jne.
Siiski jääb õhku rippuma vast paljusid kirikulisi vaevav küsimus, milleks suisa uut põhikirja vaja. Vana oleks saanud ka muuta ja täiendada, et see uueneva riikliku seadusandlusega vastavuses oleks. Kirikus on ju alati kehtinud arusaam, et mida vanem, seda väärikam.
Urmas Paju