Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kiriku meediatöö on oluline

18.02.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Soome kirikuvalitsuses Helsingis läinud nädala neljapäeval Eesti ja Soome kiriku infotööst ja kommunikatsioonist kõneldes tõdeti, et iga kiriku töötegija on oma ametis parim infoandja.
Kohtumine tulenes konsisitooriumi peasekretäri Tiit Pädami sõnul kirikuvalitsuste omavahelistest kohtumistest ja kokkuleppest süvendada koostööd ja viia see uuele tasemele. Oluliseks on peetud kolme töövaldkonda: diakooniat, kasvatustööd ja meediat ning arutada neis valdkondades tehtavat ühistes nõukodades.
Diakoonias on koostöö käivitunud, nüüd alustas meediatöörühm ja järg on kasvatustööl.
Tiit Pädam rõhutas, et küsimus ei ole mitte ainult ühepoolses abis. «See on know-how (oskusteave – toim.), kus jagatakse seda, mida osatakse, milles ollakse kogenud ja veendunud, et töö laabub. See on tase, kus mõlemal poolel on võrdselt anda ja saada,» selgitas Tiit Pädam koostöö põhimõtteid.
Info liikmetele kättesaadav
Meedia nõukoja töökoosolekul esitasid ettekande Soome luterliku kiriku infokeskuse juhataja Ingmar Lindqvist ja Eesti luterliku kiriku kirjastusassessor Tiit Salumäe. Kuna viimane on vastava töölõigu kuraator ka Eesti Kirikute Nõukogus, siis kuulsid nõukojas osalenud ülevaadet Eesti kristlikust meediatööst tervikuna.
Tiit Salumäe sõnul tuli ettekande järel soomlastelt küsimusi kõigi valdkondade kohta, välja arvatud internetindus. «Neid huvitas kristlike raadiote taust, riigiraadio kristlike saadete kuulajate hulk, televisioon.»
Salumäe sõnul ei olnud tal eriti palju rääkida kiriku üldisest info jagamisest, kuna seda meil õieti pole. Samas sai Soome kiriku infokeskuse teabejuht Leena Pohjola nimetada arve, millisel hulgal ja ulatuses väljastavad nemad informatsiooni. Näiteks soovib sadakond lehte keskuselt saada regulaarselt vaimulikke mõtisklusi.
Pohjola sõnul on nende kirjutamisega ametis neli inimest ja ta peab taolise materjali laialisaatmist väga oluliseks, et inimestel püsiks meeles kirikuaasta tsüklilisus. Pohjola meelest on oluline erinevate meediakanalite, sh koguduste lehtede kaudu teavitada kirikuliikmeid kirikus toimuvast.
Tiit Salumäe on aastaid olnud kursis partnerkiriku infotööga ja teab, et nende kapatsiteet on väga suur ja nad on teinud palju teaduslikke uurimistöid. Eri alade infotööga tegeleb hulga inimesi. Kirik korraldab infopäevi, 40 koguduses on palgal infosekretär, mõnes ka osalise tööajaga. Yleisradios on jumalateenistuse ülekandeid ajast, kui raadio hakkas ülekandeid tegema: aastas kantakse erinevais raadiokanaleis üle 900 palvust ja 90 jumalateenistust.
Kuulajast dialoogi astujaks
Eestis kujundatakse kristlikku meediatööd 15 viimast aastat, Soomes on seda tehtud aastakümneid. Vaatamata sellele ei ole soomlased rahul tehtuga ja kujundavad uut meediastrateegiat.
Ingmar Lindqvist tutvustas väljatöötatud kommunikatsioonistrateegiat aastaiks 2004–2010, millele nad ootavad kirikukeskuse heakskiitu. Dokument näeb ette uuenenud kommunikatsiooni, infokultuuri muutmist, kus kirik on dialoogikirikuks, mitte pelgalt kuulajaks. Lindqvist peab dialoogi puhul oluliseks arusaadavust, et kommunikatsioon oleks mõlemale poolele mõistetav.
Pohjola sõnul külastatakse praegugi nende kodulehekülge nädalas 25 000 korral ja inimestelt tuleb rohkesti küsimusi kiriku, kiriklike talituste ja usu kohta. Kõik küsijad saavad vastuse.
Teine tähtis osa strateegias on uurida liikmelisuse tähendust. Soome kirikul on oma uurimiskeskus, mis teeb väga head tööd ja nii on lihtsam strateegiaid välja töötades millelegi tugineda. Siin peetakse oluliseks tööd laste ja noortega, et nad ei kaotaks oma kristlikku identiteeti.
Lindqvist peab kolmandaks oluliseks suunaks tööd massiteabevahenditega ning võrguväljaannetega, et kirikuna inimestel lähedal olla. Kõneleja rõhutas, et kuigi nende keksuses on 30 töötegijat, ei saa kiriklikus infotöös ainult neile loota, sest «iga kiriku töötegija on parim informatsiooni andja oma ametis».
Soome kirik on kavandanud meediatööks vajalike vahendite kogumiseks erifondi. Eesti Kirikute Nõukogu meediaassistent Tauno Teder pidas Ingmar Lindqvisti tutvustatud meedia arengukava huvipakkuvaks omagi töö kujundamisel. «Soomlaste arengukava ei ole ainult tegevuslik, vaid ka põhjendatud. Eestis koostame me tavaliselt tegevusliku arengukava ja ei põhjenda seda. Neil on teoreetiline põhjendus ja alusbaas tõesti olemas – see on üks erisus Eesti kirikute meediatööga võrreldes.» Märkimisväärseks peab Teder sedagi, et soomlased on kiriklikus meediatöös konkreetselt välja valinud sihtgrupi: lapsed, noored ja noored täiskasvanud.
Kirik meedias
Tiit Pädami sõnul võib kohtumist kordaläinuks lugeda. «Sellises dialoogis on õppijad mõlemad pooled, saajad mõlemad pooled. Ka soomlastel on meie kogemustest õppida.» Pädam nimetab siin Eesti internetistumist. «Kui igal tudengil Eestis oli oma e-posti aadress, siis Saksamaal hakati seda jagama professoritele.»
Tauno Tedre meelest andis nõupidamine võimaluse tutvuda Soome meediatöö strateegia korraldusega ja ärgitas mõtisklema koduste võialuste üle. «Loomulikult ei tähenda see üksühest kopeerimist,» ütles teist kuud uuel ametipostil asuv Teder, «see ei ole võimalik juba ressursse arvestades.»
Viimased poolteist aastat Virumaa Teataja arvamustoimetajana töötanud teoloog Teder suudab hinnata, millistel tingimustel ületab kirikuelu uudis meediaväljaande uudiskünnise ja püüab ise selle nimel enam tööd teha, et kirikute nõukogust tulevad pressiteated ilmalikus meedias tähelepanu ärataksid.
«Üleriigilisel tasandil tuleks kirikute meediatöö strateegia ühe osana mõelda, kuidas kirikut puudutavat sel moel esitada, et see sulanduks rohkem üldisesse uudistetulva. Uudise künnise ületamine nõuab radikaaslemat probleemi, mis puudutaks enam-vähem kõiki, nagu on olnud religiooniõpetuse depatt,» arvab Teder. Maakonnalehtede kiituseks ütleb ta, et seal võib kiriku-uudiste osa olla palju suurem ja loomulikum kui suurtes päevalehtedes. «Kirik on üsna suur ja kaalukas osa ühiskonnast ja on loomulik, et meedia seda kajastaks.»
Esimesest meediatöö nõukojast Helsingis võtsid Eestist osa Tiit Salumäe, Tiit Pädam, Tauno Teder, Tartu ülikoolis magistrantuuris meediatööd ja avalikke suhteid õppiv praosti kt Rein Schihalejev ja allakirjutanu. Soome kiriku poolt olid võõrustajateks Ingmar Lindqvist, Leena Pohjola, välissuhete sekretär Kaisamari Hintikka, uurimiskeskuse juhataja Kimmo Kääriäinen ja sama keskuse teadur Maarit Hytönen. Järgmine kohtumine on 26. mail Tallinnas.
Sirje Semm

Kommentaar
Tiit Salumäe: «Loodan, et praegused puudujäägid meediatöös saaksid kõrvaldatud ja me kirikuna suudaksime olla kaasaja informatsiooninõuete tasemel. Hirmu pressitöö ees võiks maha võtta. Ma arvan, et kirikuna me ei tegele niisuguste asjadega, mida me ei võiks rääkida avalikult.
Kirikutel on meediatöösse panna väga erinevad ressursid. Soome on palju suurem maa, palju suuremate võimalustega maa, aga kui me asjad taandame samale nimetajale, olgu siis Eesti Kiriku trükiarv, meie rahva ja kirikuliikmete suurus, jumalateenistustel käijate hulk, siis näeme, et me nii väga eri maailmad ei ole.
Hea on seegi, kui Soome pool ütleb meie otsustajatele, et meediatöö on oluline. See on väga suur asi ja tuleb palju autoriteetsem välja.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)