Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirik vajab kardinaalseid muudatusi

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Viimastel kuudel on olnud Eesti meedias palju juttu ühiskonnas valitsevatest tendentsidest ja trendidest. Eriti palju on selles diskussioonis võtnud sõna sotsioloog Juhan Kivirähk. Eesti Ekspressis ilmunud arvamusartiklis (EE nr 52 (942), 28. detsember 2007, lk A 7) väidab ta, et Eesti ühiskondliku teadvuse süvakihtidesse on juurdunud patriarhaalsus ja suletus, mida ei ole kaotanud ka viimase viieteistkümne aasta jooksul aset leidnud kiired ühiskondlikud muutused.
Meie ühiskonna konservatiivsus avaldub Kivirähu sõnul selles, et ühiskonda ühendavaid ideid otsitakse minevikust, et enamik Eesti elanikkonnast pooldab surmanuhtlust, et avalikkus on teiste rahvuste suhtes tõrjuvalt meelestatud, et suur osa ühiskonnast ei poolda soolist võrdõiguslikkust, vaid on endiselt seda meelt, et naiste roll peaks piirduma pere ja kodu eest hoolitsemisega ning nad ei peaks töötama juhtivatel kohtadel.
Kivirähk ütleb, et ühiskonnas on valdav enesekaitseline hoiak, selge piiri tõmbamine oma ja võõra vahele. Riigi mõju eri elusfääridele suureneb, elukorraldus ja otsustusprotsessid on hierarhilised. Sotsioloog Kivirähk leiab, et paljud nimetatud tendentsidest on hakanud Eesti ühiskonnas tugevnema just viimasel ajal.

Kirik on osa ühiskonnast

On vana ja tuntud tõde, et kirik on ühiskonna peegel, sest ta on osa ühiskonnast. Lugedes Kivirähu hinnangut Eesti ühiskonna kui terviku hetkeolukorrale, võib tõmmata paralleele ka meie kirikus valitsevate tendentsidega. Nagu Eesti ühiskond tervikuna, nii on ka EELK teinud alates uuest ärkamisajast läbi palju muutusi. Kirik on saanud palju uusi tegevusvõimalusi. Taastatud on kunagised töövaldkonnad: laste-, noorte- ja diakooniatöö.
Kirik on saanud võimaluse võtta sõna meedias (sh avaldada oma seisukohti) ning rääkida kaasa ühiskonnaelu puudutavates küsimustes. Ometi ei ole vabanemine poliitilisest ja ideoloogilisest survest toonud kaasa vaimset vabanemist. Julgen väita, et ühiskonnas toimunud positiivsed muutused on jõudnud kirikusse vaid vähesel määral ning ei ole toonud kaasa suuremat avatust.
Veel ikka räägitakse, et antiikaegne maailmapilt, mis on Piibli taustaks, peaks olema normatiivne ka tänapäeva kristlastele. Jutlustatakse patriarhaalset peremudelit kui Jumala poolt kehtestatud normi ja piisavalt palju on ikka veel kirikuliikmeid, kes kahtlevad, kas naine võib töötada vaimulikus ametis.
Räägitakse küll liturgia uuendamise vajalikkusest, kuid julgen isiklikult kahelda, kas suurem osa konkreetsetest muudatustest, mis jumalateenistuse korras on ette võetud, toovad ikka kristliku sõnumi paremini tänapäeva inimeseni. Pigem on jumalateenistuse uuendajate ideaalid kauges minevikus ja teoloogia, millest lähtudes on uuendatud näiteks armulaualiturgiat, esindab vagaduslaadi, mis ei ole luterlikule traditsioonile üldse omane.
Üleüldse on meie kiriku suureks hädaks liigne kinniolek minevikus. See avaldub juttudes EELKst kui rahvakirikust ja ka soovis rakendada kirikutöös vaid minevikust päritud vorme ja mudeleid. Nii tasuks näiteks meie kiriku juhtidel küsida, kas koguduste rajamine tavapärasel territoriaalsel printsiibil on ikka ainuõige põhimõte või tuleks hakata kaaluma uute koguduste loomist hoopis uutel printsiipidel, nagu seda on erinevad vagaduslaadid või rõhuasetused töövaldkondades.
Iseloomulik on meie kirikule ka hirm dialoogi ees erinevate usundite ja maailmavaadetega ning suutmatus või tahtmatus pakkuda tänapäeva inimesele mõistetavat ning teda ka intellektuaalselt rahuldavat ristiusukäsitlust. Vaid paar meie vaimulikku on astunud oma esinemiste ja kirjutistega samme selles suunas. Ehk peaks kollektiivile suunatud misjoniürituste asemel hakkama hoopis diferentseeritumalt lähenema inimestele, kellel on erinev sotsiaalne ja hariduslik taust?

Et sõnum jõuaks erinevate inimesteni

Vaadates kirikus valitsevat olukorda, on põhjust rääkida mitte konservatiivsete tendentside püsimisest, vaid nende süvenemisest. Kuigi õigus on meie peapiiskopil, kui ta ütleb, et võrreldes nõukogude ajaga on kirikus rohkem vabadust, on see vabadus ometi ohustatud, sest meie kirikus on arvestatavalt tugev poliitiline huvigrupp, kes ei varja, et nende ideaaliks on võimalikult unifitseeritud ja tsentraliseeritud kirik, mis on tugevalt hierarhiline ning kontrollib maksimaalselt oma liikmeid.
Selle kirikuideaali iseloomustavad märksõnad on autoritaarsus, patriarhaalsus ning igasuguse vaba (sh akadeemilise) mõtteviisi piiramine. Taolise kirikumudeli lähedus totalitaarsetele ühiskondadele ei vaja vast pikemaid kommentaare.
Lõpuks võidakse küsida: mis sellest kõigest järeldub? Kas konservatiivsus, muudatuste suhtes reserveeritud hoiak on siis ilmtingimata halb? Kindlasti mitte, sest kirikul on palju väärtuslikku, mis on pärit minevikust ja tasub alalhoidmist. Ka ei pea kirik kaasa jooksma kõigi ühiskonnas parasjagu valitsevate suundade ja hoiakutega, nagu näiteks meie varakapitalistlikus ühiskonnas ikka veel tugevalt juurdunud materiaalse edukuse kultus.
Kirik peab jääma truuks ka kesksetele kristlikele õpetustele, mida ta on järginud läbi kogu oma ajaloo – et on Jumal, kes on loonud universumi, et inimkonna eksistentsiaalne suhe Jumalaga ei ole õige, et inimene vajab lunastust, mis on ilmunud Kristuses.
Kuid kui kirik ei soovi pidada dialoogi «maailmaga», sest ta ei võta teda võrdväärse partnerina, vaid eestkostealusena, kellele tuleb vaid öelda, kuidas asjad peavad olema; kui kirik ei püüagi pakkuda vana kristliku sõnumi uusi tõlgendusi (nagu ta on seda püüdnud teha läbi kogu oma ajaloo), kuna ta kardab seeläbi kaotada oma identiteeti; kui kirik on suletud olevikule ja tulevikule, siis ei tasu tal ka loota, et tema sõnum jõuaks võimalikult erinevate inimesteni ja puudutaks neid.
Mida siis teha? Minu meelest on sellele küsimusele vaid üks vastus: kirik peab muutuma. Ta peab muutuma avatumaks ja mitmekülgsemaks, paindlikumaks ja dialoogivõimelisemaks. Ilmselt on praegu viimane aeg nende muudatustega alustada. Muidugi, võib ka mitte alustada ja jätkata sissetallatud rada. Ja võib-olla kehtib ka kiriku kohta sama, mis sotsioloog Kivirähk ütleb ühiskonna kui terviku kohta. Ilmselt tuleb meil konservatiivse arengu tupiktee siiski läbi käia, et veenduda selle sobimatuses tänapäeva maailma. Õpitakse ju ikka ainult iseenda vigadest.

Jaan Lahe,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja