Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kirik vajab haritud kirikumuusikuid

11.06.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

Kirikumuusik Elke Unt võrdleb kirikuorganisti disaineriga: tema kujundab helidega meeleolu, annab vaimuliku sõnadele nüansi. Foto: Lea Jürgenstein

Kirikumuusik on tänapäeval mitmekülgne kirikutöötaja, kelle kaudu kirik teeb koostööd kogukonnaga. Ta juhatab koguduse muusikaelu, korraldab muusikaüritusi ja on oma paikkonna muusikaelus oluline tegelane.

See on ideaal, mille taolist praegu paraku vaid vähestes kohtades näha võib. Sageli on koguduses organist, kes natuke jõuab ka kooriga tööd teha. «Ainult organistide õpetamisest ei räägi enam keegi,» selgitab Soomes Sibeliuse akadeemias kirikumuusiku diplomi saanud Elke Unt, praegu Tartu Maarja koguduse muusik.
«Organist – see on väga kitsas eriala, ta on nagu näiteks trompetist: ühe pilli mängija. Aga kirikumuusik tähendab seda, et tunned ka liturgiat ja kirkuaasta sündmusi ning üldist ja paikkonna kultuuritausta.»
Kirikumuusik kui ettevõtja
 Oluliseks peab Unt muusika vokaalset poolt, sest tema sõnul on kirikumuusika 95% vokaalmuusika: «Koorimuusika ja koguduselaul ennekõike.»
Praegu tunnetab õppinud kirikumuusik Unt, kes on ka paar aastat Viljandis kirikumuusikuid õpetanud, kiriku ükskõiksust enesele haritud muusikuid koolitada. «Konsistoorium võiks määratleda paikkonnad, kus kogukonda arvestades võiks olla mitmekesisem kogudusetöö, kuhu palgata koolitatud kirikumuusik,» arvab Unt. 
«See innustaks ka paikkonna muusikahuvilisi noori kirikumuusikat õppima.» Olukorda parandaks Undi arvates ka see, kui Kirikumuusika liit ja teised koolitusasutused tõhusamat koostööd teeksid. «Mitu korda on juhtunud, et  kaks head täienduskoolitust samale ajale satub.» 
Neliteist aastat tagasi alustati Viljandi Kultuuriakadeemias kirikumuusiku-koolimuusiku eriala õpetamist. Nüüd on klassikalise muusika ja kirikumuusika õppekava, kuhu ka uueks õppeaastaks üliõpilasi  vastu võetakse.
Lõpetanutel on võimalik jätkata Tartu ülikoolis magistriõppes muusika või muusikapedagoogika alal. Kirikumuusika magistri- ega doktoriõpet Eestis pole, lähim paik, kus sellealast teadustööd teha, on Soome, kus teadaolevalt praegu ühtki eestlasest kraaditaotlejat pole. 
Ainuüksi kirikumuusiku diplomiga polegi praegu Eestis midagi peale hakata. Ideaaljuhul peaks kirikumuusik tundma hästi oma paikkonda: kultuurilugu ja traditsioone, koole ja kultuuriasutusi, kellega võiks koostööd teha. Paraku pole kirikul kirikumuusikutele koolitustellimust ja väljaõppinud kirikumuusikul ei ole lihtne rakendust leida.
Kui koguduses leitakse, et vajatakse inimest, kes vaid koraalilaule orelil saadaks, siis on erialase koolituse saanud muusik silmanähtavalt üleharitud ja peab mujalt tööd otsima. «Koolitatud kirikumuusikul ei jäägi muud üle, kui hakata vabakutseliseks ja tegelda muusikaprojektide korraldamisega, olla n-ö muusikaettevõtja, kui ta tahab oma häid ideid ära kasutada» leiab Unt.
Kirikuorganisti taktikepiks on orel
Ka lihtsalt organistil – näiteks Eesti Muusikaakadeemias õppinul – pole koguduses sugugi lihtne. Kui tavaarusaamas tähendab orelimäng kirikutöös koraalilaulu saatmist orelil, siis Elke Unt kinnitab, et õppinud organististki ei pruugi saada kohe kirikuorganisti: pillimängimine laulu taustaks eeldab siiski koorilaulu tunnetamist. «Organist on nagu dirigent, kelle taktikepiks on orel,» võrdleb Unt. 
Just koguduse häälemassi tunnetamist on vaja, et teha laulus sobiv hingamispaus. Teisalt vajab kirikuorganist hädasti teadmisi kirikust, et sünniksid ideed, mida oma töös ellu viia.
«Olen käinud jumalateenistusel, kus koraali mängis orel, kogudus kaasa ei laulnud,» meenutab Unt. «Kui koraali mõtteks on kinnitada sõnades öeldut, siis sellisel kujul pole ju seda küll tarvis. Koguduse laulu tuleb kindlasti rõhutada, on ju osadus ja ühisel häälel palvetamine väga oluline.» Vaikivas koguduses näeb Elke Unt mitme instantsi tegemata tööd, kus organist on surutud justkui tükitöö tegija rolli.
Organist kui meeleolu looja
Elke Unt võrdleb kirikuorganisti filmi või teatri muusikakujundajaga: «Ta on nagu disainer. Nagu näiteks vitraažid on kirikus sisekujunduselemendiks, millel on ka religioosne sisu, on kiriku orelimuusika kõlaline disain.»
Undile endale on huvitav mängida matustel: organisti enese emotsioonid pole kindlasti samad mis leinajatel. Ometi tuleb püüda seda üldist meeleolu peegeldada ja ka toetada vaimuliku sõnumi mõistmist. «Näiteks vaatan matustel inimesi – lahkunut ja tema perekonda, näen selle vana memme elu jätkumist igavikus, pereliikmete sarnasusi.
See kajastub selles muusikas: kuulan matusekõnet, milles on juttu lapsepõlvest talus, küüditamisest ja perekonna tagasitulekust kodutallu. Mõnikord improviseerin siis rahvalike viiside teemal, näiteks «Kui mina alles noor veel olin» viisil. Nii justkui peegeldan talituse verbaalset osa muusikas.» Tagasisidetki on just sellistel puhkudel tulnud, tõdeb Unt. Paraku küll Eestis vähem, rohkem Soomes. 
Tihtipeale saab sama muusikat kasutada ka näiteks ristimisel ja laulatusel – aga sama asi saab teises kontekstis hoopis uue nüansi. «Muusikat on igal inimesel võimalik tõlgendada nii, nagu tema tahab.» Organistile on situatsiooni tunnetus oluline. Kunagi ei näe ju inimeste sisse, võib vaid oletada, püüda oma elukogemuste najal peegeldada meeleolu, mis parasjagu kirikuliste seas valitseb.

Lea Jürgenstein

Üks kommentaar artiklile “Kirik vajab haritud kirikumuusikuid”

  1. Anonüümne ütleb:

    Kahtlemata on hea, et Elke Unt juhtis tähelepanu mittelaulvatele kogudustele. Aga siin ei saa süüdistada mingeid instantse, vaid organisti enda tegemata jäetud tööd. Ma pole veel kuulnud, et keegi keelaks organistil oma tööd teha. Enamasti on küsimus hoopis selles, kas organistil ikka on erialaline haridus ja kas ta viitsib või suudabki tegelda rohkem kui orelimänguga. Kui organist tahab, ei saa küll ükski õpetaja või kogudus või praost(kond) keelata tal enne jumalateenistuse algust inimestele koraale tutvustada (sõnumit ja autoreid) ning neid koos kogudusega laulda. Selline tegevus võib teha imet! Tuleb murda paljude koguduseliikmete suhtumine, et nende hääled on kehvad või nad ei pea hästi viisi ja selletõttu kardavad kaasa laulda. See eeldab aga just nimelt organisti (ja ka õpetaja) enda ettevõtlikkust.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)