Kirik sai valmis ja Eesti vabaks

13.12.2006 | | Rubriik: Määratlemata
Halliste kiriku taastamine on olnud Kalev Raave inimlik imetegu. 7. jaanuari 1991. a Eesti Kirikus on Kalev Raave öelnud: «Halliste kiriku ehitamine on minu elu ja töö viimane vaatus. See tähendab väga palju. Kõigepealt punktipanemist senitehtule ja olnule; patukahetsust ja ühtlasi lunastust valesti elatud aastatest, okupantide teenimise eest, tehtud vigade-eksimuste eest; usu, lootuse ja armastuse kinnitamist ja tugevdamist. Nagu kerkib varemetest Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks.»

Halliste kiriku taastamine on olnud Kalev Raave inimlik imetegu. 7. jaanuari 1991. a Eesti Kirikus on Kalev Raave öelnud: «Halliste kiriku ehitamine on minu elu ja töö viimane vaatus. See tähendab väga palju. Kõigepealt punktipanemist senitehtule ja olnule; patukahetsust ja ühtlasi lunastust valesti elatud aastatest, okupantide teenimise eest, tehtud vigade-eksimuste eest; usu, lootuse ja armastuse kinnitamist ja tugevdamist. Nagu kerkib varemetest Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks.»

«Kohutava ehmatusena on siiani hinges vaatepilt 1959. aasta suvest, kui Viljandi poolt sõites paistis autoaknasse oodatud kauni kiriku asemel põlenud tornikönt,» kirjutab Jaak Allik, kes mäletab hästi ka kiriku tuhast tõusmist 15 aastat tagasi.

Halliste kalmistul puhkavad minu vanaisa ja vanaema – Hans ja Leena Allik. Sinna on maetud ka isa noorelt surnud vend Ilmar ja õde Hilda. 1947. aastal lahkunud vanaema olevat pikka aeg olnud Halliste koguduse vanemaks. Kui mu isa 1955sügisel Siberist tagasi tuli, sai meie pere traditsiooniks igasuvine väljasõit Hallistesse isa vanemate hauda korrastama, sisse sai astutud ka ilusasse kirikuhoonesse.

Kohutava ehmatusena on siiani hinges vaatepilt 1959. aasta suvest, kui Viljandi poolt sõites paistis äkitselt autoaknasse oodatud kauni kiriku asemel põlenud tornikönt. Olin siis 12aastane, kuid see hetk on tänaseni teravalt emotsionaalses mälus, nagu ka kurbus, mis hilisemail aastakümneil alati tekkis suviti neid kirikuvaremeid vaadates.

Tule, taastame Halliste kiriku!

1988. aastal olin andnud järgi Indrek Toome keelitustele ning lahkunud Ugala teatri kunstilise juhi kohalt äsjaloodud (ning senist Kultuuriministeeriumi, Kirjastuskomiteed ja Kinokomiteed ühendanud) Kultuurikomitee esimehe esimeseks asetäitjaks, kes oli ühtlasi ministrina ka valitsuse liige.

Mitmed inimesed Viljandimaalt, nende seas kevadel Ugala väikeses saalis loodud kohaliku Rahvarinde juhid, olid aga hakanud mind ära rääkima, et annaksin nõusoleku kandideerida EKP Viljandi rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, milline ametikoht tol ajal tähendas ikkagi rajooni täieõiguslikku peremeest.

Kuulsin, et minu vana hea tuttav Kalev Raave, kelle olin omal ajal veennud Noorsooteatri direktoriks hakkama, oli pärast vanglavintsutusi lõpetamas Usuteaduse Instituuti ning määratud Halliste ja Karksi koguduse õpetajaks. Saime temaga üle hulga aja kokku 1. oktoobril Tallinna linnahallis toimunud Rahvarinde I kongressil. Ütlesin talle, et olen kuulnud tema asumisest Hallistesse kirikuõpetajaks, ja tema vastas, et on kuulnud kavatsusest mind rajooni parteikomiteed juhtima tuua. Minu kõhklemise katkestas ta kiiresti ja ütles: «Tule ja taastame Halliste kiriku!»

Aga ikkagi – ei kopikatki ega naelajuppi

Ilmselt oli see mingi «verehääl», mis mind kahtluseta Raavega käed lööma pani. Ka see hetk on emotsionaalses mälus, nii võin tänagi täpselt näidata, kus kohas Linnahallis see kõnelus toimus. Objektiivselt tundus idee küll üsna hullumeelne. Ühelt poolt oli nõukogude võim siiski veel elujõuline, aga see võim polnud küll ühtegi kirikut KIRIKUKS taastanud.

Teiselt poolt kehtis plaani- ja fondimajandus ning mitte ainult raha, vaid ka iga nael ja pilbas oli suures defitsiidiriigis aastateks ette planeeritud. Kiriku taastamise idee teokstegemine pidi olema tõeline ime selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kahe kuu pärast oligi Raave Halliste õpetaja ja mina rajooni «esimene kirjutaja», nagu seda ametikohta vahel rahvasuus kutsuti.

Kalev kutsus Halliste sovhoosi kontorisse kokku lähemate majandite juhid ning külanõukogude esimehed. Nüüd oligi tal mind vaja – olnud töötanud Viljandimaal partei rajoonikomitee sekretärina, teadis ta hästi, et majandijuhtidel, kes tol ajal kõik veel komparteis, on raske ilma sellest majast tuleva selge toetuseta midagi liigutada.

See esimene ja kõige otsustavam nõupidamine sai asjalik ning positiivne. Kunagise Halliste sovhoosi direktor Ago Libek võttis endale ehitusjuhi koorma. Kuna ka Raave oli alles mõni aasta tagasi töötanud Pühajärvel sovhoosi Kommunist direktorina, siis hakkasidki kaks endist sovhoosidirektorit nüüd kirikut taastama, mis kindlustas ettevõttele peale õnnistuse asjatundlikkuse. Aga ikkagi – ei kopikatki ega naelajuppi.

Abi Soomest ja Saarest

Raave käivitatud üle-eestiline abistamiskampaania on ilmselt uuema aja kõige võimsamaks taoliseks ürituseks, võrreldav kunagiste Aleksandri-kooli ja Estonia teatrimaja korjandustega.

Oma osa jõudis surivoodil sellese anda ka minu isa, kes lahkus 1989. aasta mais. Aprilli lõpus oli kiriku varemeis nurgakivi panek, kus ütlesin täie veendumusega, et kui sünnib ime ja Halliste kirik saab taastatud, siis usun ka imesse, et Eesti saab taas iseseisvaks. Ajaloo paradoksina viibis nurgakivi panekul ja seisis sinimustvalge lipu all ka eelmisel aastal usuasjade volinikuks määratud hiljutine kõikvõimas ideoloogiajuht Rein Ristlaan.

Ja ime sai teoks. Abi tuli nii Soomest kui ka Saarest ja Raave saavutas kõik, mida ta palus ning soovis kuni valitsuse kingitusena Toompea lossist toodud tšehhi kristallist kroonlühtrini välja.

1991. aasta suve lõpuks oli kirik valmis ning Eesti vaba.

Halliste kiriku taastamine on ühe inimese – Kalev Raave – sooritatud inimlik imetegu. Suurim ja lähim, mida olen oma silmadega näinud ning õnnelik olnud, et selleks ise pisut kaasa aidata sain.

Jaak Allik

3 Kommentaari artiklile “Kirik sai valmis ja Eesti vabaks”

  1. Külaline ütleb:

    Kevad käes, heinad otsas ja lehm surnd.

  2. Külaline ütleb:

    tere jah see oli mees kes armastas jumalat ja hallistet

  3. Külaline ütleb:

    peale Jumala on kõik teised asjaosalised ilmselt teenitult väikese tähega

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)